Kolumn ⟩ Kui elu ise on nagu kriminull

Päikeseprillid ninale, rannalina kaenlasse, varbad vette ja raamat kätte. Foto: Rein Janes

Puhkus on hea aeg, mil õunapuu all või rannalinal mõni väärt raamat ette võtta. Kui elu ise on nagu kriminull, kus laibahunnikud siit mitte kaugel aina kerkivad, tundub intrigeeriv ja kasulik lugemise käigus ise detektiiviks hakata.

Mõrvarit me juba teame, aga mis küll on tema motiivid, et ta selliseid võikaid tegusid teeb – selle üle on juba mitu kuud murdnud päid kõige targemadki.

Jari Sinkkonen ütleb oma raamatus “Kasvamine poisina”, et meil kõigil on haavu ja  me kompenseerime oma nõrkusi igaüks omal moel. Nartsissism on eneseväärikustunde häire ja selle valusaim tunne pidevalt varitsev häbi, mille vastu end siis eri võtetega kaitsta tuleb. Häire saab alguse siis, kui last ei ole nähtud niisugusena, nagu ta on. Laps satub üle jõu käivasse olukorda, kuna ta ei suuda ületada oma tegeliku mina ja idealiseeritud pildi vahelist lõhet. Ta on sunnitud ehitama “vale-mina”, ülespuhutud ja tursunud minapildi, mis on nagu lekkiv õhupall ja mida peab kogu aeg täitma.

Mõni meist, inimestest, on omaenda lekkiva õhupalli täitmisel omandanud nii suure meisterlikkuse, et nende kroonilist eneseväärikustunde puudujääki täidab imetlev publik või jumaldav rahvas. Piiramine, kahtluse alla seadmine, arvustamine – kõik see tõstab neis pinnale primitiivse raevu (nagu lömitamisest keelduva naaberriigi maatasa pommitamine).

Kõik see tõstab neis pinnale primitiivse raevu.

Jorma Myllärniemi raamatu “Nartsissism. Hälve ja jõuallikas” järgi on nartsissistil häiritud enese ja ühiskonna tunnetamise tasakaal. Ta ei näe endas mingeid puudusi, isegi siis mitte, kui maailm ta ümber hakkab kildudeks pudenema. Ta usub kaljukindlalt, et tema probleemide põhjustajad on teised inimesed. Kõik, kes ei kaitse tema puuduliku mina tasakaalu, kujutavad endast äärmist ohtu (nagu NATO või Ukraina president). Tekib sisemine hädaseisund, mis võib viia selleni, et teine tuleb hävitada.

Lundy Bancroft ütleb oma raamatus “Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed”, et kui vaatate suvalist allasuruvat süsteemi, kohtate võimukandjate juures samu käitumisviise ja õigustusi, mida kasutavad lähisuhtevägivallatsejad: kontrollitaktikad, protesteerida üritavate ohvrite hirmutamine, sõltumatusepüüdluste nurjamine, ohvritega seonduva negatiivne moonutamine eesmärgiga süü nende õlgadele veeretada, allasurujate avaliku maine hoolikas kujundamine. Valetamine, mis käib käsikäes püüetega panna vaikima nende hääled, kelle üle võimu teostatakse, ja sundida nad loobuma iseseisvast mõtlemisest.

Sisukat puhkust ja väärt lugemist!