Pärnu vaieldamatu sümbol on rand, milleta linna ette kujutada on pea võimatu. Samas leiab turist kehva rannailmaga või vahelduseks liivale ja mereveele tee vanalinnagi. Kui Narva kohta on ikka aeg-ajalt keegi tõstatanud teema taastamisest, siis Pärnu kohta ei saa seda öelda. Nõukogude võim ja sõjad on teinud oma töö, mistõttu eelmise sajandi esimese poole aegsest vanalinnast on säilinud vähe ning kui aus olla, siis eriti vähe sellist, mis välismaalasest turisti köidaks. Seda kogesin hiljuti, kui tuttavad Saksamaalt pärisid: “Aga kus see vanalinn täpselt on? Rüütli tänav on ju inimestest tühi, pea välja surnud. Vaid mõned üksikud poekesed ja kohvikud veel oma teenuseid pakkumas.”
Tervet vanalinna taastada sellisena, nagu see aastakümneid tagasi oli ja mitmestki Pärnu linna ajalugu käsitlevast raamatust paistab, on liiga kallis ja võib-olla ka tarbetu. See eeldaks kesklinna põhjalikku ümbertegemist, kortermajade lammutamist ja mõne linnarahva jaoks populaarseks saanud koha lõppu. Sellest tulenevalt tasub hoida kohti, mis on meie linna ehteiks: raekoda, Punane torn, Tallinna värav ja Eliisabeti kirik on vähesed säilinud vaatamisväärsused, mis võiks siinjuures mainimist väärida. Kui Punane torn on oma asukohalt peidus ja inimene leiab tee sinna läbi raskuste, siis raekoja hoone on suvisel ajal linnas ekslejale suletud ja külastus piiratud. Alles jäävad vaid vaid Eliisabeti kirik ja Tallinna värav. Viimasena mainitu seisukord on tänasel päeval veel rahuldav, kuid sama ei saa öelda Eliisabeti kiriku kohta. Tegu võiks olla ju ühe Pärnu olulisima vaatamisväärsusega, mis meelitaks rahvast kohale ka väljastpoolt Eestit.