Kauaoodatud palavad suveilmad on lõpuks käes ning nii on paljud meist avastamas taas kodumaa kaunimaid paiku või ette võtmas pikemaid reise. Päikese ja jäätise kõrval ei puudu puhkuse ajal vast väike kultuuriprogrammgi: mõni teatrietendus, kontsert või hoopis ühe ajaloolise paiga või ehitise külastus. Võib öelda, et igal paigal on oma sümbol, mida tullakse kaugelt ja osalt ka teadlikult uudistama. Linnade puhul on nendeks tihti just vanalinn koos oma südamega, kus paikneb raekoda ja kirik.
Tellijale
Ago Kalmer ⟩ Linna silmapaistev sümbol väärib restaureerimist
Pärnu vaieldamatu sümbol on rand, milleta linna ette kujutada on pea võimatu. Samas leiab turist kehva rannailmaga või vahelduseks liivale ja mereveele tee vanalinnagi. Kui Narva kohta on ikka aeg-ajalt keegi tõstatanud teema taastamisest, siis Pärnu kohta ei saa seda öelda. Nõukogude võim ja sõjad on teinud oma töö, mistõttu eelmise sajandi esimese poole aegsest vanalinnast on säilinud vähe ning kui aus olla, siis eriti vähe sellist, mis välismaalasest turisti köidaks. Seda kogesin hiljuti, kui tuttavad Saksamaalt pärisid: “Aga kus see vanalinn täpselt on? Rüütli tänav on ju inimestest tühi, pea välja surnud. Vaid mõned üksikud poekesed ja kohvikud veel oma teenuseid pakkumas.”