Lugedes Pärnu Postimehest riigikogu liikme Kalev Lillo arvamusi maaelust, tekkis mul mõni vastuoluline mõte. Kas siis maaelu on tõesti muutunud paremaks?
Maaelu allakäik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen parteitu pensionär ja mind ei huvita, kes kellele ära teha tahab. Fakt on see, et maaelu on 20 aastaga muutunud, aga minu arvates mitte paremuse poole.
Meiegi vallas on veemajandus viidud Euroopa tasemele, kuid vesi on tarbijale tublisti varasemast kallim. Sidejaoskonda Lõpel enam ei ole, kuid saab selletagi hakkama. Hea, et pood on alles.
Meie küla on vanurite päralt. Noored on lahkunud parema otsingule, kes Taani, kes Norrasse, Rootsi või Soome. Pensionärid elavad maal kuidagi ära, kuigi puud ja brikett on kallimaks läinud, samuti elekter. Kahel pensionäril koos on kergem toime tulla, üksikul aga palju raskem.
Hea, et Lõpel veel kool alles ja lasteaed olemas. Vähemalt osa noori hoiab see linna kolimast, kuid paljud neist käivad Pärnus tööl. Maal elab ära siis, kui on mingi sissetulek ja leidub tööd, aga noortele siin midagi pakkuda ei ole.
Olen endine põllumajandustöötaja ja tunnen siiani huvi, kuidas läheb põllumajandusel. On räägitud edusammudest, robotlautadest, kõrgest piimatoodangust, moodsast traktoripargist ja suure võimsusega kõrge-kvaliteedilistest põllutööriistadest.
Agronoomina küsin: kuhu on jäänud külvikorrad? Ringi sõites näen ainult teravilja- ja rapsipõlde. Kas otsekülv teraviljakõrde on ikka efektiivne? See tuletab omal ajal õpitust meelde kuulsat Maltsevi atra, mis ainult kobestas põllupinda.
Vene aja lõpul oli Pärnu rajoonis (maakonnas) 30 majandit. Praegu on kuulda ainult kümmekonnast majandist, kus tegeldakse tootmisega. Mis on saanud ülejäänutest, kuidas seal elatakse?
Riigikogu kunagise liikme Arvo Sirendiga sai omal ajal koos oldud ja tegime kindlaks, et nõukogude ajal läks 65 protsenti Eesti majandite toodetud lihast Venemaale, piimast ja piimasaadustest umbes pool. Olime suurlinnade Leningradi ja Moskva toitjad.
Nüüd toon mõtlemiseks mõningad arvud piimatootmisest. 1938. aastal oli 446 470 piimalehma, kes lüpsid 978 537 tonni piima. Toodang lehma kohta oli 2185 kilogrammi. 1989. aastal oli 300 700 piimalehma, toodang 1 277 000 tonni ja lehma kohta 4247 kilogrammi. 1991. aastal 280 700 lehma, 1 092 800 tonni piima ja toodang lehma kohta 3893 kilogrammi. 2000. aastal loeti lehmi 138 400, piimatoodang oli 628 700 tonni, mis lehma kohta tegi 4542 kilogrammi.
Läinud aastal oli Eestis piimalehmi vaid 95 500, nad lüpsid 694 800 tonni ehk lehma kohta 7136 kilogrammi. Millise järelduse teeksite teie neid arve vaadates?