Silvia Paluoja Pärnaõielõhnases linnas uitaja mõtted

Pärnus pole ilusamat aega praegusest, mil pärnad on mesimagusalt lõhnavad õied pärani löönud.
Pärnus pole ilusamat aega praegusest, mil pärnad on mesimagusalt lõhnavad õied pärani löönud. Foto: Urmas Luik

Pärnus pole ilusamat aega praegusest, mil pärnad on õied pärani löönud. Piki põhjaeestlastele niinepuude, lõunaeestlastele lõhmuste varjulisi alleid jalutades täidab sõõrmeid meelõhn. Pärnade linn, igal juhul! Selle suureks reformitud asumi piiri taha jäävad muistendi rändurpärnad Riinu, Mai ja Kai, millest esimese ribupaelad katkesid Naartse küla põllul, teised jäid pidama Vahenurme mõisa mäele. Seisavad seal tänini, kuigi kirjelduse järgi on Mai põdurama tervisega kui Kai.

Rahvapärimus seob meid kordumatu loodusega, mille kohta mõtterändur Valdur Mikita „Kukeseene kuulamise kunstis” hoiatab, et kõnevõime kadumises inimese ja eluslooduse vahel avaldub tänapäeva maailma traagika.

Aga see avaldub värdkäitumiseski, mille tagajärjed jäävad talla alla mis tahes tänavaid pidi uidates. Konireostatud linn, igal juhul! Neid tselluloosatsetaatkiududest sigaretifiltreid ei pühi kiviparketi vahelt välja ka varahommikuse kojamehe luud. Millal hakkab prügikastini jõudmiseks jõuetutel piinlik? Kas siis, kui nende lapsed korjavad maailmakoristuspäeval jälle kord parklatest ja peatustest tubatoodete jääke ning mõõdavad tulemust liitrites? Raporteerides sellest koolilehes või ühismeedias.

Tagasi üles