Johanna Roos ⟩ Kultuur ei ole kaugeltki apoliitiline

Tõnis Mägi esines 2021. aastal koroonapiirangute vastasel meeleavaldusel, kuid väidab, et kultuur ja poliitika seisavad teineteisest lahus. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Hiljuti venekeelse albumi üllitanud Tõnis Mägi ütles intervjuus Postimehele: “Poliitika on poliitika ja kultuur on kultuur!” See väide on veel petlikum kui aristokraat Dorian Gray ilu, kuna nüüdismaailmas on kultuuri ja poliitikat pea võimatu lahutada. Ja mul on kahju, et suur rahvalaulik ise vastupidist nii pimesi usub. 

Paneb ohkama. Esimene mõte: meil on eesti keeles need sõnad isegi keelenditesse kokku sulatatud: poliitkultuur ja kultuuripoliitika. Ja ärge saage valesti aru. Mitte et see ei oleks minu kui alles kultuuriilma varbaid kastva noore soov, et saaksin kirjutada, maalida ja teha muusikat, korraldada sündmusi nii, et see ei läbiks poliitbürokraatia hammasrattaid. Isegi vähene kogemus tunnistab: mitte miski tänapäeval ei ole enam apoliitiline. Muuhulgas kultuur. Selle eitamine on naiivsus või põikpäisus  – see on koht, kus igaüks saab endale ise diagnoosi panna. 

Pole vaja sügavale kaevudagi, et näha, kui tihedalt kultuur ja poliitika põimunud on. Suuresti elab Eesti kultuur tänu kultuuriministeeriumi toetustele, kultuurielu raamivad erinevad strateegiad. Poliitjõud tüürivad, kes millist kultuuri korraldada saab ja kes süüakse mänguplatsilt välja. Viimast selles mõttes, et võid ju luua, mida hing ihaldab, aga kas saad raha ja toetust, et see ellu viia? Sageli vaid õhinast, tahtest ja vabadusest ei piisa.