Pärnu jõgi ei ole küll Amazonas, aga merehundijutte annab rääkida ikka

Tuul õõtsutab just nõnda vägevalt Kastruli kõrval kasvava pussaka jalaka lehti ja puistab hõreda rabinaga restoraniterrassi läbipaistvale katusele vihmapiisku, et kaugusest jõeäärse paju oksade alt triibulise särgi ja õngega kalameest raske sammuga tulemas nähes tekib tõesti silme ette kujutlus, kuidas ta kollaste jõekuppude ja kõrkjate vahelt, ämber siplevate kaladega näpu otsas, just madalast kaldaveest välja kahlas.

“Äh, nii nagu merehundist juttu teeme, hunt kohal!” hüüatab kitarriga Meelis Sarv ehk pillimees Argo, kui esimene laul Täna va’ Teatri Pärnu südalinnas mängitavast pooletunnisest merelaulude ja merejuttude põimikust “Merehundijutud” läbi on saanud.

“Ahoi, merehunt! Kellega sa seal räägid?” pärib pillimees Argo. “Ja kellest? Oma koerast?”

“Kus sa seda koera näed? Ma räägin jõega,” vastab merehunt.

“Jõgi ju ei kõnele.”