Pärnakad matsid kultuuri nimel vanasse kivimüüri higi, verd ja pisaraid

Wunderbaari loojad ehk wundersellid tõdevad, et ilmselt ei saa nende kultuurikeskus kunagi päris valmis, kuid areneb ja edeneb kohaliku inimese ja kultuurisõbra heaolu nimel. Foto: Johanna Roos

Pärnu kesklinnas jõe veerel jalutades märkan juba kaugelt vana tehasehoonet, mille südamikku kaunistavad kolm kükitavat noormeest ja kosmosemotiiv. Seinamaali ümbritsevad taevalaotust ja jõeidülli peegeldavad kõrged aknad-uksed, millest omakorda sisse piiludes avaneb vaade berliinlikule industriaalklubile. Smaragdroheliseks võõbatud telliskiviseinte, lapitud diivanite, rokkstaaride Lemmy ja David Bowie postrite ja filmirullidest lampide vahele on kerkinud kultuurikeskus Wunderbaar. 

Baariesisel verandal kohtan kohalikke Martin Raba, Argo Karust ja Martin Müüriseppa (kelle nimesid mainin nende endi soovil esimest ja viimast korda, kuna meeste sõnutsi sütitab jõeäärset kultuurielu kogukond ja kes täpselt, pole tähtis) ehk wunderselle, kes veebruaris hakkasid vana tehasehoone uksi eest kiskuma missiooniga rajada Pärnusse kõigile mõeldud kultuurikeskus.

Ei ole roki-, džässi- ega ööklubi. Ei olegi klubi ega meelelahutusasutus, vaid lihtsalt kultuurne paik.