Nikolai tänava koolimaja sündis esialgu kavandatust märksa suurema ja kallimana

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Erakogu

Kahekümnenda sajandi alguseks oli Pärnu linnakodanike õpihimuliste tütarde arv kasvanud nii suureks, et neile oli vaja ehitada uus koolihoone.

Tütarlaste rahvuslikul kuuluvusel polnud tähtsust, sest juba 1894. aastaks jõuti lõpule saksakeelselt õpetuselt üleminekuga venekeelsele õpetamisele.

1894 hakkas Pärnu linnavolikogu taotlema I järgu tütarlastekooli muutmist Pärnu tütarlaste gümnaasiumiks. Aasta lõpul tuli positiivne lahendus. 10. detsembril kutsuti kokku volikogu erakorraline istung ja tutvustati õpperingkonna kuraatori kirja, milles kinnitati tütarlastekooli gümnaasiumiks muutmist. Kohe valiti gümnaasiumi pedagoogiline nõukogu.

Õppetöö toimus uues gümnaasiumis kahes hoones. Sädistavam seltskond ehk ettevalmistusklassid asusid Rüütli 40 ehk valges koolimajas (praegu ööklubi Mirage) ja noored daamid õppisid raamatutarkust ning häid kombeid Glabe ehk Esplanaadi platsi ääres olevas punases koolimajas (hilisem kaubanduskool ja praegu kutsehariduskeskuse üks hoonetest).

Majaehituse eellood

Uue koolimaja ehitamine algas sellest, et tütarlaste gümnaasiumi pedagoogilise nõukogu esimees, kelleks Vene riigi kummalise kombe kohaselt pidi olema poeglaste gümnaasiumi direktor, palus 1900. aasta maikuus linnavalitsusel ettevalmistusklassidega samas hoones asunud linna I tütarlaste algkool mujale ümber paigutada ja anda vabanevad ruumid gümnaasiumi käsutusse. Linnavalitsuse palvel uuris asja volikogu hariduskomisjon ja leidis, et algkool vajab tõepoolest uusi ruume, sest Rüütli 40 pole õiget elu kummalgi.

Uueks asukohaks leiti korter kahekorruselises majas Nikolai kiriku kõrval, kus kunagi asus Pärnu poeglaste gümnaasium ja oli tegutsenud Pihkva kommertspanga Pärnu osakond. Ruumid olid koolile viletsad ja peagi pöördus Riia õpperingkonna kuraator Pärnu linnavalitsuse poole, et see annaks tasuta 400 ruutsülda maad uue koolimaja ehitamiseks.

Linnavalitsus oli varemgi andnud koolide ja kirikute ehitamiseks tasuta maad. Seegi kord lubati koolimaja ehitamiseks 400 ruutsülda linna maad Pühavaimu ja Lõuna tänava nurgal.

Järgnevalt paluti suurendada ehitusplatsi 800 ruutsüllani, kuid ehitamiseni ei jõutud. Seejärel muutis kuraator meelt ja tegi 13. jaanuaril 1901 ettepaneku osta kooliks hoopis gümnaasiumi ettevalmistusklasside hoone Rüütli 40. Ta palus linnavalitsuselt müügitingimusi ja uuris, kas linnavalitsus lepiks ostusumma jao kaupa tasumisega.

Tütarlaste gümnaasiumi pedagoogiline nõukogu leidis, et kooli paiknemine kahes hoones on tülikas, ja pani linnavalitsusele ette teha kooli põhihoonele perspektiivne juurdeehitus, mis vastaks kooli vajadustele, võttes arvesse sedagi, et õpilaste arv iga aastaga kasvab.

Linnavalitsus pidas aru ja palus volikogult luba müüa Rüütli 40 haridusministeeriumile 22 000 rubla eest, st summa eest, millega oleks võimalik teha punasele koolimajale juurdeehitus ettevalmistusklasside mahutamiseks, aga ka aula, joonistusklassi, füüsikakabineti, raamatukogu jt ruumide tarvis.

Punase koolimaja ümberehitamine tema siseruumide eripära tõttu ei annaks ikkagi harmoonilist tervikut, seepärast tuleks teha kuraatorile ettepanek, et riik võiks ära osta peale valge koolimaja punase koolimajagi koos lahmaka linnamaaga juba 35 000 rubla eest. Ostusumma oleks mõõdukas ja haridusministeerium võidaks veel sellega, et kool võiks kolida sinna ilma igasuguste ümberehitusteta.

Linna saaks seejärel ehitada uue hoone tütarlaste gümnaasiumile. 35 000 rublast ei piisaks, aga kui valge maja eest tuleks veel 25 000, saaks ehitusraha enam-vähem kokku. Pealegi tekiks võimalus, et tütarlapsed koliksid poeglaste gümnaasiumi majja, mis vajab niikuinii juurdeehitust, selle direktor halab alailma ruuminappuse pärast.

Poeglaste gümnaasiumi juurdeehituse küsimus sõltus sellest, kuidas otsustatakse linnavalitsuse palve lisada klassikalisele gümnaasiumile reaalkallakuga klassid.

Linnavolikogu kuulas 20. veebruaril 1901 ära linnavalitsuse ettepanekud ja kiitis need heaks. Linnavalitsus saatis 23. veebruaril oma ettepanekuga kirjad kuraatorile. 30. aprillil tuli kuraatorilt vastus, kus oldi küll nõus ostma punane koolimaja 35 000 rubla eest, aga raha üle kandma nelja aasta jooksul.

Samas juhiti tähelepanu sellele, et Pärnu pole linnakooli heaks kunagi kopikatki kulutanud ja kooli on pidanud üleval riik, kuigi seegi õppeasutus tegutseb kohaliku elanikkonna jaoks. Ühesõnaga: kuraator hakkas koolimaja eest makstavat summat alla kauplema.

Nüüd vandus vana rebase Oskar Brackmanni juhitav linnavalitsus, käsi südamel, et linn on vaene kui kirikurott. Nii vaene, et kodanikud peavad talvel käima koguni paljajalu, sest riik on viinamonopoli seadusega tekitanud linnakassasse 14 000 rubla suuruse augu. Kui koolimaja hinda alandada, tuleks uusi makse välja mõelda, mis aitaksid linnakassat täita.

Pealegi ei jää koolimaja müügi eest saadav raha linna kassasse hallitama, vaid kulutatakse koolimaja ehitamiseks. Nagunii ei saa selle raha eest uut maja valmis teha, puudujääv summa tuleb leida linnakassast. Mis aga puutub linnakooli, siis see on riigi asutatud ja ülal peetud ning linnavalitsusel polegi õigust avaldada oma arvamust selle kooli suhtes. Kui linn tahakski kooli toetada, siis raha ei ole.

Linnavolikogu arutas linnavalitsuse ettepanekuid 19. juunil ja otsustas, et kuraatorile tuleb teatada koolimaja hinna alandamata jätmisest. Nõustuti küll ostuhinna tasumisega nelja aasta jooksul, kuid ülekandmata raha eest tuli maksta 4,5 protsenti viivist aastas.

Linnavalitsusele tehti ülesandeks asuda viivitamatult koolimaja ehitamiseks vajaliku dokumentatsiooni koostamisele ja paluda Liivimaa kubernerilt luba kulutada 35 000 rubla linna varukapitalist.

21. juunil teatas linnavalitsus nii kuraatorile kui palus luba kubernerilt raha kulutamiseks, lubades selle reservi tagastada pärast koolimaja müügist saadava raha laekumist. Asuti tegelema koolimaja projekteerimisega.

Napi kuu ajaga esitas linnaarhitekt Hugo von Wolffeldt (1849-1907) neli uue koolimaja plaani. Ehitusmeister Gustav Darmeri kaudu laekus üks plaan Riiast, mille autor oli arhitekt August Reinberg (1860-1908). Plaane näidati volikogule 17. juulil ja valituks osutus Reinbergi oma.

Lisatingimus oli, et hoone tuleb ehitada suuremana, sest oli tarvis suurendada klassiruumide arvu ja ettevalmistusklasside õpetajannale oli samuti tuba vaja.

Peale selle pidas linnavalitsus vajalikuks muuta kütte- ja ventilatsioonisüsteeme. Plaanid nägid kütmiseks ette ahjud ja ventileerimiseks õhuaknad. Ahjud ja korstnad oleksid läinud maksma 2000 rubla. Need ei vastanud uuema aja tervishoiunõuetele, seepärast pidas linnavalitsus vajalikuks aurukütet ja keskset ventilatsioonisüsteemi, vaatamata sellele, et nende ehitamine tõstis ehitusmaksumust.

Kui Wolffeldti esimese plaani järgi oli hoone suuruseks 239 kuupsülda, siis Reinbergil oli see 240 kuupsülda. Linnavalitsus pani juurde 24 kuupsülda, et ehitada kümnes klassiruum, kuigi pedagoogilise nõukogu esimees taotles üheksat ruumi.

Tulevikku silmas pidades lisas linnavalitsus veel ühe klassiruumi ja laiendas kõiki teisi.

Ehitamise eellood

Koolimaja soovisid ehitada Hugo von Wolffeldt, von Trompovski Riiast, ehitusmeistrid Karl Klein ja Gustav Darmer, Christian Fröhling.

Konkureerijad tahtsid raha saada järgmiselt: Wolffeldt – 64 500, von Trompovski – 71 700, Kleini plaan nr 1 – 62 000 ja plaan nr 5 – 65 000, Darmer – 54 918 ja Fröhling – 57 912 rubla.

Linnavalitsus valis ehitajaks Gustav Darmeri, kelle küsitud summa oli kõige väiksem. Et linn suurendas hoone mahtu 24 kuupsülla võrra, lisas küsitule 4400 rubla ja lubas tasuda keskkütte ehitamise kulud.

Volikogu võttis üksmeelselt vastu linnavalitsuse ettepaneku anda koolimaja ehitamine Darmerile Reinbergi plaani järgi, aga ehituse kuupsüld ei tohtinud ületada 225 rubla. Linnavalitsusele tehti ülesandeks võimalikult kallilt maha müüa Rüütli 40.

Ehitamiseks soodsad suvekuud olid kulunud kirjavahetusele, paberlikule asjaajamisele ja nõupidamistele. Seepärast palus linnavalitsus Darmerit asuda asja juurde, kuid ühtlasi pidada läbirääkimisi keskkütet ehitavate firmadega. Edasi pidi Darmer vahendama Reinbergile hoone suurendamist 59 ruutsülla võrra, et saaks ehitada õpetajannale korteri, suurendada klassiruume, ehitada teise trepi ja reservklassi, mis võimaldaks kooli mahutada kuni 400 õpilast.

Hoone mahu suurendamine tõi kaasa Reinbergi kavandatud fassaadi muutmise, kus oli ette nähtud üks ehisviil (frontoon). Linnaarhitekt Wolffeldt pakkus esiküljele kolme frontooni, mõlemale küljele ja hooviküljele samuti ühte. Ta esitas joonised ja linnavalitsus oli sunnitud tunnistama, et ehisviilud tõepoolest kaunistaksid hoone fassaadi ja külgi, maja hakkaks välja nägema nagu Põhja-Saksa tellishoone.

Paraku pole ilusad asjad odavad, seepärast arvestas arhitekt hoone maksumuseks 72 000 rubla varasema 60 000 asemel.

Samal ajal esitasid välismaa firmade Riia esindused Vennad Kerting, Bernhard Herrmann ja Langenspien & Co oma keskkütte ehitamise projektid ning maksumused.

Kaks esimest firmat pakkusid auru-, kolmas veekütet. Töö sai Bernhard Herrmanni esindus kui kõige odavama, 10 000rublase variandi pakkuja. Linn volitas Darmerit sõlmima alltöövõtu lepingut. Hoone maksumus tõusis 82 000 rubla peale.

Linnavalitsus pidas aru, kust raha saada. Kõigepealt saavutati kokkulepe Darmeriga, et kuigi ehitusmaht on 319 ruutsülda, maksab linn talle 305 ruutsülla eest ja säästab 2000 rubla.

Punase koolimaja eest saadakse ükskord küll 35 000 rubla, aga puudu jääb ikkagi 45 000 rubla ja seda pole võtta mujalt kui varukapitalist, mille suurus oli 126 093 rubla. Loodeti, et kui koolimaja valmis saab, vabaneb atraktiivses kohas asuv Rüütli 40, mis oli hinnatud 25 000 rubla peale. Ülejäänud 20 000 rubla võiks saada surnud kaupmehe Barlehni maja müügist.

18. septembril kandis linnavalitsus volikogule ette koolimaja projekti muudatustest ja sai loa taotleda varukapitalist 45 000 rubla maja lõpuni ehitamiseks. Kuberneri luba saabus alles 20. detsembril.

Koolimaja ehitamine

Sellal, kui linnavalitsus ja volikogu rahaküsimusi lahendasid, lasksid Darmeri töömehed kätel käia. Talvel oli ehitusplatsile palju materjali veetud. Plaanis oli maja sügiseks katuse alla saada, et talvel sisetöid teha.

Sügisõhtutel valgustas ehitusplatsi kuus tugevat elektripirni. Et Pärnul elektrijaama ei olnud, pidi selleks olema generaator. Novembri keskpaigaks saadi maja katuse alla. Nüüd võis sisetöid tegema hakata. Tuli oli takus, koolimaja valmimistähtaeg oli 1. august 1902.

18. juunil 1902 juhtis linnavalitsus volikogu tähelepanu sellele, et tütarlaste gümnaasiumi hoone on poeglaste omast tunduvalt suurem ja kui haridusministeerium annab loa luua reaalklassid, on poeglaste gümnaasiumi vaja laiendada tiibehitusega. Oleks otstarbekas viia poisid uude majja ja anda vana maja tütarlastele.

Selline vangerdus vabastaks poeglaste gümnaasiumi ettevalmistusklasside hoone ja linn saaks seda kasutada muuks otstarbeks.

Ühe õnneks, teise õnnetuseks ei suudetud poeglaste gümnaasiumi ümberkorraldamise küsimust lahendada ja hoonete vahetus jäi ära.

Maja valmis tõepoolest tähtajaks ja koolitöö võis õigeaegselt alata. 16. augustil võttis volikogu ehituskomisjon hoone vastu ja avaldas Darmerile tänu kvaliteetse töö ning tähtajast kinni pidamise eest.

Linnavalitsus kutsus kokku erikomisjoni kütte- ja ventilatsioonisüsteemi kontrollimiseks. Komisjoni paluti Pärnu-Valge juurdeveoraudtee peainsener Kaspar Kr˛i˛anovski, sama liini insener Kondratovitš, Waldhofi vabriku insener Rossmann, linnaarhitekt von Wolffeldt ja linna tehnik R. Fröhling.

Komisjon leidis, et ventilatsioonisüsteem on hästi ehitatud ja toimib hästi, ainult sisendluugid tuli ümber ehitada niimoodi, et sissetulev õhk ei suunduks mitte koolipinkide, vaid lae suunas.

Mõni märkus tehti katlamajaski. Märkused ja ettepanekud edastati Darmerile ja tema omakorda keskkütte ehitanud firmale.

17. augustil õnnistasid ülempreester Suigusaar ja ülemõpetaja Kolbe koolimaja sisse.

Koolimaja maksumus

Volikogu lubas linnavalitsusel kulutada uue koolimaja ehitamiseks 80 000 rubla ja linnavalitsus võis kõrgemalseisva võimu lahkel loal võtta selle raha varukapitalist.

Tööde käigus selgus, et mõnda klassi oli vaja suurendada ja mõne ruumi asetust muuta. Kuigi need tööd olid koolile kasuks, suurenes tööde maksumus ja linn pidi Darmerile maksma hoonekarbi eest 81 894 rubla.

Tööde käigus selgus, et joonistusklassi oli vaja ehitada lava, ümber krundi tara ja sellesse väravad, rajada kanalisatsioon, paigaldada pump ja tasandada majaesine. Kõik need tööd läksid maksma 1559.03 rubla. Talvel oli vaja maja kütta. Turbale, selle veole ja kütjate palgaks kulus veel 848.65 rubla.

Projektide ja eelarvete valmistamisele nii Pärnus kui Riias ning lepingute vapipaberile kulus 4002.20 rubla. Nii kujuneski lõplikuks maksumuseks 88 303 rubla ja 88 kopikat. 8303.88 rubla leiti linnaeelarve varudest ja enam polnud vaja reservide kallale minna.

Veel hoonest

Koolimaja valmimise järel polnud nädalakiri Linda kiitusega kitsi. Leiti, et maja on küll kahekorruseline, aga pööningule saaks tarbe korral eluruume ehitada. Eelsoojendatud õhku suutis ventilatsioon klassiruumides tunni jooksul vahetada kaks korda. Aula oli 53 jalga pikk, 33 lai ja 20 jalga kõrge.

Pärast koolitöö algust ilmnes uue maja esimene puudus. Maja oli liiga värske ja seinad kuivamata. Õpilasi hakkas kiusama peavalu. Ei jäänud muud üle kui kool kaheks nädalaks sulgeda ja katelde alla tuld teha, et maja kuivaks.

Kuigi maja ehitati elektrivalguse abil, jõuti elektrifitseerimiseni alles 1907, kui samal krundil asuvale vanale püssirohukeldrile ehitati peale võimla ja kelder kohandati linnaarhiiviks.

1908 vajasid ringitegemist küttesüsteem ja ventilatsioon.

Headest Sindi tellistest ehitatud maja on vastu pidanud 110 aastat ilma suuremate ümberehitusteta ja näinud oma seinte vahel peale mitme kooli õpilaste kunstinäitusi, loenguid, kontserte, kokkutulekuid, festivale. Pärnus pole teist koolimaja, mis võiks uhkustada teatriks olemisega. 1944. aastal oli koolimaja lühikest aega Endla teatri kodu.

Tagasi üles