:format(webp)/nginx/o/2022/07/15/14695153t1hbefd.jpg)
Eduard viis, Igor kaks — nii juhatab dirigent Paavo Järvi muusikalise salakeelega festivaliorkestri keskendunud nägusid. “Tam-pam-ba-ba,” sosistab ta end ümbritsevatele helikunstnikele käsi taeva poole sirutades. “Mängime seda kohta pehmemalt. Püüdke mõelda: lootus!”
Nii toimetab Järvi laval, valmistunud päeva esimeseks neljatunniseks prooviks, ent kui kell 9.45 sammud kontserdimaja poole sean, pole dirigent veel saabunud. Närvikõdi jookseb mööda roideid: kuigi arvan teadvat, mida orkestrijuhiamet endast kujutab, tunnen end viiulite-tšellode, hiiglaslike tom'ide ja noodikirjade vahel kui võõrkeha.