KOLUMN ⟩ Nabapluusist vägistamiskultuurini

Kasvatame tüdrukuid teadmisega, et nad ise on süüdi, kui neid ahistatakse. Pilt on illustratiivne. Foto: Erik Prozes

Väike hoor, litsakas tüdruk, meeste mängukann – selliseid iseloomustusi on See Pole Okei Instagrami-kontol oma lugusid jagavad noored naised kuulnud algklassiealistena Eesti koolides. Koolides, kus aastakümneid on õpilastele sisendatud, et paljas õlg või sukkpüksata põlv segab klassivendade või – veel hullem – meesõpetajate tööd, sest tüdruku paljas ihu on erutav. Millal lõpeb ohvrisüüdistamine ja seksuaalse ahistamise normaliseerimine ning algab terve ühiskonna kasvatamine? 

Kuulen tihti inimesi väitmas, et nemad ei tea ühtegi naist, keda oleks tümitatud-pekstud või seksuaalselt ära kasutatud, sest “naisi ju ei lööda”. Justkui oleks see fakt, et naistevastast väärkohtlemist ei toimu. Aga põhjus, miks paljud ühestki väärkohtlemisest midagi ei tea, on minu silmis väga lihtne: kasvame üles patriarhaalse, mehi ühiskonnas esiletõstva mentaliteediga. Arusaamaga, et naine on ise oma käitumise, riietuse või meeleseisundiga süüdi, kui mees üritab talle ahistavalt läheneda. Nii ei teagi paljud naised, et neid väärkoheldakse.

Arvame ühiskonnana, et on normaalne näha naise ihu seksuaalsuse sümbolina ja normaliseerime seda, et noored neiud käivad klubis jalatallast kurguauguni kinni kaetult, kuna kardavad, et muidu saavad nad liiga palju vastassoo tähelepanu. Peale selle sugereeritakse koolis tüdrukutele, et kui poiss patsist tirib, siis näitab ta oma kiindumust, kuigi tegelikult on see lihtsalt leebem variant põhimõttest “kes lööb, see armastab”. Säärased ideed kindlustavad selle, et ahistamiskogemusest rääkijaid on vähe ja vägistamiskultuur saab õitseda.