Hiljuti jäi silma uudis, kuidas päästeamet otsib kõrge palgaga spetsialisti, kes hakkaks tegelema varjendite ettevalmistamisega ohuolukordadeks ja nende kureerimisega. Nüüd tegutseme ja otsime raha, samal ajal kui varjendid pidanuks valmisolekus olema viimased paarkümmend aastat. Vahepealsed kümnendid istusime, käed rüpes, ja lõime illusioone.
Praegu märgistame ja avame riigi toel varjumiskohti Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus. Riik hoolitseb suuremate linnade eest, hea seegi. Väiksemad omavalitsused peavad varjumiskohtade jaoks ise eelarvest raha leidma. Siia riigi tugi ei ulatu. Päästeamet on kaardistanud potentsiaalsed varjumiskohad, ent need, mis rajati nõukogude ajal tuumarünnakut silmas pidades, lasi riik 30 aastaga laguneda. Helsingis asub iga 500 meetri järel märgistatud varjend. Linnas on 650 000 elanikku, ent varjumiseks on kohti umbes 850 000 inimesele. Jääb turistidelegi üle. Meil pole midagi vastu seada, nii Tallinnas kui Pärnus on turist ohu korral üksi jäetud. Varjumiskohtade tähistus peab oleme selge ja arusaadav. Tänavatele tuleks asetada korralikud viidad nii eesti kui inglise keeles, Pärnus ka soome keeles. Paigaldatavad sildid “varjumiskoht” majade seintel on väikesed ja inimene neid ei märkagi.
:format(webp)/nginx/o/2022/03/24/14444594t1h0adb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/07/18/14703096t1h9068.jpg)