R, 9.12.2022

Vambola Paavo ⟩ Katastroofi korral oleme alasti

Vambola Paavo
, vabakutseline ajakirjanik
Katastroofi korral oleme alasti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vambola Paavo.
Vambola Paavo. Foto: Sille Annuk

Paarkümmend aastat elasime uinuvas olekus ja teadmises, et sõjad toimuvad meist kaugel ja suured õnnetusedki on harvad. Kahjuks tabavad mõlemad inimesi ootamatult.

Hiljuti jäi silma uudis, kuidas päästeamet otsib kõrge palgaga spetsialisti, kes hakkaks tegelema varjendite ettevalmistamisega ohuolukordadeks ja nende kureerimisega. Nüüd tegutseme ja otsime raha, samal ajal kui varjendid pidanuks valmisolekus olema viimased paarkümmend aastat. Vahepealsed kümnendid istusime, käed rüpes, ja lõime illusioone.

Praegu märgistame ja avame riigi toel varjumiskohti Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus. Riik hoolitseb suuremate linnade eest, hea seegi. Väiksemad omavalitsused peavad varjumiskohtade jaoks ise eelarvest raha leidma. Siia riigi tugi ei ulatu. Päästeamet on kaardistanud potentsiaalsed varjumiskohad, ent need, mis rajati nõukogude ajal tuumarünnakut silmas pidades, lasi riik 30 aastaga laguneda. Helsingis asub iga 500 meetri järel märgistatud varjend. Linnas on 650 000 elanikku, ent varjumiseks on kohti umbes 850 000 inimesele. Jääb turistidelegi üle. Meil pole midagi vastu seada, nii Tallinnas kui Pärnus on turist ohu korral üksi jäetud. Varjumiskohtade tähistus peab oleme selge ja arusaadav. Tänavatele tuleks asetada korralikud viidad nii eesti kui inglise keeles, Pärnus ka soome keeles. Paigaldatavad sildid “varjumiskoht” majade seintel on väikesed ja inimene neid ei märkagi.

Pärnu linnas on avalikud varjumiskohad märgistatud sellise kleepsuga. 
Pärnu linnas on avalikud varjumiskohad märgistatud sellise kleepsuga. Foto: Urmas Luik

Rahandusminister teatas kaamerate ees nukralt, et riigil pole raha kahe uue päästekopteri soetamiseks. Igas normaalses riigis eksisteerib teenistus nimega medikopter. Iial ei tea, millal juhtub mõni suurem õnnetus – ja Eestis on neid paraku juhtunud. Kiirabi võimekusest jääb sel juhul väheseks. Raskes seisus inimesi on vaja kiiresti haiglasse transportida. Autoga metsa pääsemine näiteks väikelennuki või muu õhusõiduki allakukkumisel on raskendatud. Appi tuleb kopter. Ei taha ära sõnuda, aga kui Liivi lahel peaks mõne laevaga juhtuma kümnete kannatanutega suurem õnnetus, mis siis saab? Ainus päästja on kopter.

Eluohtlikus seisundis haigeid tuleb transportida pealinna haiglasse alatihti saarteltki. Kihnu inimese ainsaks päästjaks eluohtliku seisundi korral võib osutuda medikopter, mis toob abivajaja paarikümne minutiga Pärnu haiglasse. Sellise kopteri Tallinnast kohalejõudmine võtab aega, lennumasin peaks asuma Pärnus. Võime valmisoleku kontrolliks katastroofiõppusi korraldada ja läbi mängida eri stsenaariume, ent reaalne olukord on alati midagi teist. Seda ei saa ette lavastada.

Päästekopter.
Päästekopter. Foto: Urmas Glase

Kas tõesti pöörame suurõnnetuse korral pilgud alati naabrite poole ja hakkame ootama abi saabumist Helsingist? See võtab aga aega. Ometi võiksid meie päästekopterid paikneda pidevas valmisolekus Tallinna kõrval ka Tartus ja Pärnus.

Elame kogu aeg tänases päevas ega mõtle ette. Rahva elu ja tervise arvelt ei tohi koonerdada. Meiega pindalalt võrdses Horvaatias ja väiksemas Sloveenias toimib medikopteri teenus juba 30 aastat. Austriast ja Saksamaast ei tasu rääkidagi. Kipume kõike laenama ja maksma potentsiaalse väljakutse puhul hingehinda, samal ajal kui teenus võiks olla kodus ööpäev ringi saada. Reformierakond maksis kopteritest loobudes Keskerakonnale mõttes kätte, asjal on poliitiline maik. Üks erakond tunneb ainult Exceli tabelit. Elu ei ole aga tabelid ja numbrid, sellel on muudki varuks.

Märksõnad
Tagasi üles