Sa ahmid kopsudesse kopitanud õhku, kui kell saab üks öösel. Sa loodad, et nüüd see kõik lõpeb ja saad lõpuks akna avada. Aga ei. Ei lõpe ta midagi. Tümak tambib raevukalt edasi. Tümm-tümm-tümm-tümm- tümm-tümm-tümm-tümm … nii nagu ta juba tunde on tampinud. Sa oled küll plahvatuse epitsentrist kilomeetrijagu eemal, aga uinuda ikkagi ei saa. Haamer kopsib kolbale.
Tellijale
Lugeja kiri ⟩ Tümm-tümm-tümm! Jumalaga, Pärnu suvi!
Vanas Hiinas kasutati samalaadset piinamisvõtet – lasti veel päevade viisi pähe tilkuda. Detsibelle justkui väga polegi, aga hulluks ajab küll. Kusagile pääsu pole … ja kell on üks … varsti juba kaks. Mismoodi aga uinusid täna need, kes seal lähemal on? Väiksed lapsed, vanainimesed?