Loodusvaatlus ⟩ Murakalkäik andis saagiks tooremapoolseid marju

Rabamurakaid ongi parem korjata, kui need pole täiesti valmis. Foto: Karl Adami

Möödunud nädalavahetus kostitas aina hoovihmadega, millest üks oli intensiivsem kui teine. Kuidagi sai nendest kastetud just see ala, kuhu olid juba ammu murakalkäigu plaanid tehtud. Kuigi juunis olid soojad, suisa lämbed päevad ja rabamurakas õitses hoolimata jahedast maikuust tavapärasel ajal, ootasin küpseid vilju pea samaks ajaks nagu igal aastal. Kõige kindlam on neid mesikollaseid vilju piiluma asuda juuli teisest nädalast, sest siis leidub pooltooreste keskel küpseidki.

Ise ma muidugi küpsete, kleepuva mahlaga viljade noppimisest vaimustuses pole, eriti kui ilm on kuum ning ümberringi tiirleb sadu vereimejaid. Sestap pole mul miskit pooltooreste rabamurakate vastu, millel saab lasta järelvalmida või nad kohe moosiks vorpida. Pooltooreist murakatest moos istub mulle isegi enam, sest on vähem lääge ja moosil on veidi enam tekstuuri.

See oli tosina aasta jooksul esimene kord, kui murakalkäiku tuli pidevalt edasi lükata. Kui korraks tundus, et sadu on mõneks ajaks läbi, ilmus silmapiirile järgmine sünkjas pilv. Lõpuks, vaatamata äikesele ja pidevale hallile kardinale, said rabamurakad üle vaadatud. Teel murakate juurde hakkas silma, et metsad on juuli keskpaigale omaselt täis noorlinde, kellest enim annavad tooni rästad. Õigemini on mustikaid ja kõike muud söödavat noppivad rästad ühed häälekamad, kes mustikapuhmaste keskelt aina lendu tõusevad.