Maavalitsused on kasutud

Taavi Aas. Foto: PP

Maavalitsused tegelevad praegu planeerimise, ühistranspordi ja näiteks gümnaasiumihariduse korraldamisegagi. Väheste säilinud funktsioonide hulgas loetletakse veel registreerimisi, korraldamisi, nõustamisi ja jagamisi. Groteskse nähtusena nimetab näiteks Tartu maavalitsus oma kodulehel aineolümpiaadide korraldamist ja laulupeo ettevalmistustöid.

Ükski nimetatud funktsioonidest ei jääks maavalitsusteta korraldamata. Planeeringutega võiksid edukalt tegelda omavalitsusliidud. Riiklikku järelevalvet saab maavanema asemel teostada mõni siseministeeriumi osakond. Ühistransporti on maavalitsused aastaid korraldanud kolmanda sektori partnerite abil. Perearstikonkursi korraldamine ja alaealiste komisjoni kokkukutsumine ei tundu samuti ületamatu probleemina.

Vajadusest rudimentaarsete maavalitsustega midagi ette võtta on kaua räägitud. Juba 2007. aastal kõneles toonane avaliku halduse ja regionaalminister Vallo Reimaa vajadusest omavalitsusliite maavalitsuste arvelt tugevdada.

Selle plaani tuum oli maavalitsuste põhimõtete ja süsteemi ülevaatamine ning maavalitsuste ülesannete usaldamine omavalitsusliitudele. Hea idee teostamine eeldas Reimaa sõnutsi omavalitsusliitudele uue juriidilise aluse loomist, milleni tema oma lühikese ministrikarjääri jooksul ei jõudnud. Enne pidi ta ametist taanduma.

Suurem roll omavalitsusliitudele

Omavalitsusliidud tegutsevad praegu kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse alusel. See mõnele leheküljele mahtuv üldises sõnastuses seadusetäht annab liitudele umbmääraseid esindusülesandeid. Ühtlasi võimaldab seadus neile usaldada mõningaid kohaliku omavalitsuse ja riiklikke ülesandeid.

Sisuliselt on omavalitsusliidud praegu eriõigusteta mittetulundusühingud, kuid võiksid kanda märksa suuremat raskust ja olla kohaliku elu ja demokraatia arendajad.

Paljud Eesti omavalitsused tervitaksid omavalitsusliitudele senisest suurema rolli andmist kahel käel. Mitu omavalitsuste esindusorganisatsiooni on eraldi seisvate arutelude tulemusel jõudnud samale seisukohale. Viimati esitas möödunud aasta lõpus avaliku pöördumise Raplamaa omavalitsuste liit.

Pärast halduskorralduse probleemide kaardistamist osutasid Raplamaa omavalitsused samuti asjaolule, et avalikes huvides tegutsevad omavalitsusliidud on praeguse seadusandluse järgi eraõiguslikud organisatsioonid. Nende analüüsi põhjal soodustaksid maavalitsustelt koostööorganisatsioonidele antavad ühisülesanded ladusat riigikorraldust.

Kui maavalitsuste ülesanded koos vastava ressursiga anda piirkondlikele omavalitsusliitudele, saaksid need kohalike omavalitsustega ühiselt otsustada raha kasutamise üle. Maavanemad on selles kontekstis eelkõige valitsuse tööriistad, aga omavalitsusliidud kohalik mõistuse hääl. Vastav areng oleks kooskõlas Euroopa Liidu ühe kesksema, subsidiaarsuse printsiibiga, mis soovitab teha kohalikku elu mõjutavaid otsuseid alati võimalikult madalal tasandil ja kodanikele lähedal.

Maakondade ja valdade piirid on alati suuremal või vähemal määral kunstlikud, looduses ega asustuses neid näha pole. Seetõttu on lähestikku asetsevatel valdadel alati olukordi, mida koos lahendada. Olgu see siis ühest vallast teise viiv tee, koolibussimarsruut või midagi muud.

Omavalitsusliitudel oleks praktilises koostöös etendada oma roll, mis annaks omavalitsustele lisavõimalusi piirkonna elus oluliste ülesannete täitmisel. Suureneks omavalitsuste tegelik otsustusõigus ja vastutus kohaliku elu edendamisel. Tulemuseks terviklik areng ja senisest efektiivsem võim.

Rahastamise muutmine

Ülesannete ümberjaotus eeldab rahastamise muutmist. Peale regionaalsetele omavalitsusliitudele eraldatava raha tuleks omavalitsuste tulubaasi otseselt täiendada. Liitudele delegeeritavaid ülesandeid rahastataks seejärel liitude kaudu riigieelarvest ja omavalitsuste poolt ühiselt.

Praegu on rahajagamisel jäänud vaeslapse rolli näiteks kohalikud teed. Kehtiva teedevõrgu arengukava kohaselt on Eestis 56 800 kilomeetrit maanteid, neist kolmandik riigimaanteed. Rahajaotusel on proportsioon vastupidine.

Regionaalsed omavalitsusliidud võiksid omada suuremat sõnaõigust ELi järgmise eelarveperioodi raha jaotamisel. Omavalitsusliidud olid 1990. aastate teises pooles Eestis kaasatud näiteks koolide remondiks riiklike investeeringute programmist raha jagamisse. Just liidud kinnitasid toona valitsusele esitatud remondivajaduse pingerea. Raha jagati noil aastail kokku sadades miljonites kroonides.

Omavalitsusliitude rolli suurendamine ja maavalitsuste kaotamine pole olemuselt suurte poliitiliste konfliktide koht. Plaanile on avaldanud Isamaa ja Res Publica Liidu ministri Reimaa kõrval samal aastal korduvat toetust Reformierakond.

Sotsiaaldemokraadid toetavad oma programmis samuti omavalitsusüksuste piiriülest koostööd. Täpsemasse kavandamisse lubavad nad kaasata linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu esindajad.

Kindlasti pole lihtne anda maavalitsuse ülesandeid kohalikele omavalitsusliitudele, sest otsustusmehhanismid ja vahekorrad tuleb enne hästi paika panna. Omavalitsused peavad tegema kompromisse ja omavahel kokku leppima.

Samuti tuleb lahendada juriidilised takistused. Peamine, et omavalitsuste ja regionaalsete liitude sõnastatud eesmärgid ja pakutud lahendused saaksid otsustamisel aluseks.