:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/07/28/14723719t1h1a32.jpg)
”Milline oli sinu tuttu-minemise rutiin? Ma mängisin õhtuti. Siis pesin hambad. Siis lootsin, et kasuisa ei tuleks mu voodi juurde mind enda juurde kutsuma. Lootusest hoolimata ta tuli ikka. Regulaarselt ta võttis mu püksikud maha ja surus oma sõrmed mulle tuppe. Ma nutsin. Ta surus end mulle veel rohkem peale. Ta hoidis mind küünarvartest. Siis ma närviliselt sügasin öösärgiga oma küünarvarred higist ja temast puhtaks. Kuivatasin oma kõhu seemnevedelikust ja uinusin nuuksudes.”
Tegu ei ole väljamõeldud looga, vaid ühe 32aastase naise meenutusega. Poolteist aastat tagasi võttis ta ühendust lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanute tugigrupiga.
Eestis on selliste gruppide eesvedaja olnud Rita Holm. Tema MTÜ Eesti SV Tugigrupid on loodud koostöös soomlastega, kellel on selles valdkonnas üle 30 aasta kogemusi. Tugigrupid tegutsevad omavalitsuste rahalisel toel, esimesel aastal aitas sotsiaalkindlustusametki, kuid see koostöö lõppes. Holmi jutu järgi soovis amet panna ühte gruppi lapsepõlves väärkoheldud inimesed ja täiskasvanuna vägistatud. See aga pole Holmi meelest toimiv variant.
Kuidas tugigrupiga liituda?
eestikeelne grupp - tugigrupp555@gmail.com
venekeelne grupp - russkajagruppa@gmail.com
rohkem infot: svtugigrupp.ee
Andmed: MTÜ Eesti SV Tugigrupid
”Kui meil oli tugigrupis inimene, keda oli veidi alla 18aastaselt väärkoheldud, siis ei saanud ta aru, millest teised rääkisid,” avaldas Holm, viidates, et päris väikesed lapsed ei saa aru, mis nendega juhtub. Kui väärkohtleja väidab, et nii tehakse igas peres, laps usubki seda. 17–18aastased aga teavad. Viieaastased ei tee ka avaldust politseisse ja kui nad saavad täiskasvanuks, on kuritegu aegunud.
Holmi sõnutsi on lapsepõlves väärkoheldud täiskasvanutele mõeldud tugigrupid Tallinnas, Tartus, Paides ja nüüd ka Pärnus. Varem käisid pärnakad Paides, kuid see grupp hakkas täis saama. MTÜ Pärnu naiste tugikeskuse eestvedaja Margo Orupõld oli nõus siinse tugigrupi vedamise enda peale võtma.
Päris väikesed lapsed ei saa aru, mis nendega juhtub. Kui väärkohtleja väidab, et nii tehakse igas peres, laps usubki seda.
Rita Holm, MTÜ Eesti SV Tugigrupid
Kaheksa aastat on Pärnu naiste tugikeskuses tegeldud lähisuhtevägivalla teemadega, kuid lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanute aitamisele pühendunud inimesi pole. Nii tundus uue grupi loomine Orupõllule hea mõte.
”Meie klientidest üsna paljud on noorpõlves seksuaalselt väärkoheldud,” rääkis Orupõld. Ta tõdes, et väärkohtlemise tagajärjel on tihti saanud kannatada inimeste maailmatunnetus, elus hakkamasaamisoskused – nn ellujääjad satuvad tugikeskusse mitmesuguste muredega.
Holm tundis heameelt, et algatusele Pärnu linnas grupp teha reageeriti omavalitsuses positiivselt ja koostöö klappis kohe. Holmi kinnitusel saadi linnavalitsuses aru, miks inimestel on abi vaja.
Praegu on Pärnu tugigrupis alla kümne osaleja ja vanusevahemik väga lai. Mehi on praegu kaks, üldse on neid tugigruppidese jõudnud neli. Holm leiab, et mehi võiks olla enamgi, kuid teab: neid hoiab eemale kartus näida nõrgana ja sellest veel suurem hirm, et neid peetakse homoseksuaaliks. Holm on valmis looma ka eraldi meestele mõeldud grupi, kus oleks eraldi nõustaja. Meestel on vaja vaid peidust välja astuda ja aitajatega ühendust võtta.
Kui inimene grupiga liitub, ei pea ta kohe oma lugu rääkima. Holm teab, et inimesed kardavad seda. Enne grupiga liitumist peab ta inimestega omavahel maha vestluse, kus tulevane liige saab rohkem aimu, mis ees ootab.
Tugigrupp käib koos kord kuus ja on kindel teema, millest igal korral vesteldakse. On arutelusid, ülesandeid. Üht teemat võidakse ka mitu korda käsitleda, kui selgub, et selle järele on vajadus.
Inimesed käivad enamasti koos ühes kindlas grupis. Vahel, kui keegi ütleb, et ei saa oma linna kohtumisele minna, kuid teema on oluline, on võimalik osaleda teise grupi arutelus.
Kohtutakse 11 korda aastas, ainuke kuu, mil kohtumisi ei toimu, on juuli. Peale selle toimub suvelaager.
Uuringu tulemused jahmatasid
Mullu tegi sotsiaalkindlustusamet koos uuringufirmaga Norstat küsitluse, saamaks ülevaadet, kui levinud lapseealiste seksuaalne väärkohtlemine praegu Eestis on. Tulemused jahmatasid.
Iga kuues vastanutest oli kogenud lapsepõlves täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist. Kõige sagedamini soovimatut privaatsete kehaosade puudutamist.
Kuus protsenti tõi välja, et täiskasvanu on proovinud neid lapsena seksuaalvahekorda sundida. See on hinnanguliselt 55 000 inimest.
Vaid 33 protsenti rääkis toimunust kellelegi.
Veebi teel tehtud küsitluses osales 2050 vastajat vanuses 15–74. Küsitlus toimus mullu aprillis.
Andmed: “Seksuaalse väärkohtlemise kogemine lapsepõlves ja viimase aasta jooksul”, sotsiaalkindlustusamet, kevad 2021
Holm ise juhib Tallinna ja Tartu gruppe. Kui ta tajub, et eri gruppides on sarnase murega inimesi, on ta korraldanud ka nende kohtumisi. “Ühest sellisest juhusest kasvas välja suur sõprus,” lausus Holm.
Holm rõhutas, et tugigruppide liikmed pole kunagi üksi isegi siis, kui kohtumisi ei toimu. Kriisiolukorras on abi kirjarea kaugusel. Ta otsib siis terapeudi või kogemusnõustaja, kes inimese ära kuulaks. Vahel jõutakse vestluse lõpuks sinnamaani, et naerdakse koos.
Orupõld on 14 aastat eri lugusid kuulnud ja teda ei üllata enam eriti millegagi. Vahel seda siiski juhtub. Praegu on tal kliendiks naine, kelle läbielamised tunduvad talle jõledamad Butšas toimunust. Orupõld imestab, kuidas ei märganud kõrvalseisjad, et väga hästi õppinud neiul hakkasid asjad kiiresti allamäge minema. Ei märganud õpetajad ega hiljem spetsialistid psühhiaatriahaiglas.
Kui on kogu aeg süda paha, siis tuleb välja oksendada.
Margo Orupõld, Pärnu tugigrupijuht
Märke, et midagi on valesti, võib olla väga erinevaid. Näiteks võib väärkoheldu riietuda vajalikust tunduvalt paksemalt. Orupõld on töötanud kliendiga, kes kandis kolme paari pükse. Et nende maharebimine võtaks kauem aega ja tal oleks võimalus võidelda.
Spetsialistid teavad, et väärkoheldud oskavad oma muresid varjata. Küsimusele “Kuidas läheb?” tuleb vastus “Hästi!”. Ellujääjad on usaldamatud, ei ava end. Aga rääkimine on painest vabanemiseks oluline. “Kui on kogu aeg süda paha, siis tuleb välja oksendada,” sõnas Orupõld. “Parim kuulaja on ses olukorras inimene, kes ei ole sugulane ja oskab öeldusse profesionaalselt suhtuda.”
Grupijuht on märganud, et juba mõne kohtumisega arenevad inimesed märgatavalt. Tuleb julgus endast rääkida ja oma mõtteid väljendada. Sellised positiivsed hetked liigutavad Orupõldu.
Oma lugu jaganud 32aastane tugigrupi liige tunneb tänu grupile, et maailm on turvaline paik. “Tervenemisprotsess on igaühe jaoks erinev – mõne jaoks on see kogemusest rääkimine, lapse saamine või jasmiiniõie nuusutamine. Paindlikud erialaspetsialistidest grupijuhid on sel teekonnal toeks,” rääkis ta.
Naine julgustab temaga sarnases olukorras olnud inimesi kirjutama tugigruppi, nii astutakse samm tervenemise ja õigluse poole.