Reportaaž ⟩ Turvakodu suletud uste taga troonib kurbus ja hirm

Kõik turvakodu asunikud on langetanud otsuseid, mis omal moel nad sellise elu juurde toonud, kuid see ei tähenda, et nad ei vääriks paremat. Foto: Shutterstock/Grete-Liisa Sihver

Kui Horisondi turvakodu juhataja Alice Berzinš ühe majaelaniku toaukse avab ja too mu kaamerat märkab, vajub proua, silmad peos, peadpidi tugitooli. Hirm selle ees, et teen temast pilti ja teda tappa ähvardanud mees saab ta nii kätte, ajab naise vaid paari sekundiga nutma. Mu süda jääb hetkeks justkui seisma.

Kõikide loos mainitud turvakodu elanike nimed on toimetusele teada, kuid nende turvalisuse huvides muudetud. 

Juba välisuksest sisse astudes vallandub minus laeng erinevaid emotsioone. Ühelt tunnen rõõmu, et sealsed asunikud ei veeda unetunde põõsavõras, kuid nähes pisaraid ja hirmu, mis sealseid nägusid katab, nean maailma selle eest, et osa inimesi peab sedaviisi kannatama.