Õnnelikus abielus kaasade elus oli aeg, mil üks valetas ja teine varastas

Kui mees töösõidult naaseb, on iga päev Aguri ja Marianni jaoks nagu pidu. Foto: Diana Unt

“Ära sa nüüd mulle ütle rekajuht, see häirib,” naeratab Agur Tomingas vabandavalt. “Olen kaugsõiduautojuht, kellele meeldib süüa teha ja süüa.”

Selle tõestuseks tõstab ta oma vanematekodu õuel Havi tänavas grillikaane üles ja laotab alusele suured lihatükid. “Korralikult marinaadis hoitud, varsti saame proovida,” sõnab ta istet võttes. “Mida sa siis minu tööst teada tahad?”

“Ikka mõndagi. Võib-olla kõige rohkem, kuidas saab pereinimene kodunt nii kaua eemal olla? Tuuritada võõrastel teedel võõraste inimeste seas,” avaldan oma soovi.

Agur ütleb, et ta on nagu koer, kes elab oma kuudis ja sööb kausist. “Noh, nii me omakeskis ütleme,” avaldab ta. “Tegelikult on mu autol Scania 500s väga suur ja uhke kabiin. Kõik, mis vaja, on olemas. Sügavkülm, tavaline külmkapp, mikrolaineahi. Tead, kui hea on mikros toitu valmistada. Need supervared on ikka asja eest. Paned ahju teatud ajaks tööle, pole tarvis toitu segadagi. Supi sisse panen alati mett, annab sellise põneva maitse. Vett on mul alati kaasas oma 40 liitrit. Rootsi vesi. Mille üle võiks nuriseda, on pesemisvõimalused. Duši alla saab peatumiskohtades, kui saab. Raha eest muidugi. Pesu pesta ei saa, pole ju kuskil kuivatadagi.”