Lauamängude seltsis kaob ajataju kergesti

Lauamänguentusiastid Andi Lõhmus ja Pille Aljaste seavad paika Kreeka mütoloogia ainelist lauamängu nimega “Küklaadid”. Foto: Urmas Luik

Lauamängud on kaasahaarav, seltskondlik ja mõttetööd arendav ajaviide, kinnitavad pärnakatest lauamänguentusiastid Pille Aljaste ja Andi Lõhmus.

Suvepealinna kirglikud lauamängurid klubiks organiseerunud pole, ent kui käesolev kirjutis tekitab pärnakates indu selle põneva hobiga regulaarselt tegelda ja huvilisi koguneb üksjagu, võiks kohalikest lauamänguõhtutest kena tava saada, usub tandem.

Eestis, eeskätt Tallinnas ja Tartus tegutseb Ludo lauamängukaupluste juures klubi, mille eesmärk on arendada lauamängukultuuri ja tugevdada sella ala huviliste kogukonda riigis. Ludo eestvõttel toimuvad üle-eestilised mitmepäevased laagrid. Viimati, muide, möödunud kuu lõpus siinsamas Jõulumäel.

Kaheksanda lauamängulaagri programm oli lihtne: reedest pühapäevani vihuti mängida, sekka söögikorrad ja unepausid. Aljaste pakub, et jõudis selle ajaga läbi teha 15 mängu.

Tegelikult ei näita läbitud kogus üksi midagi. Sõltub ju skoor mängude raskusastmest ja kestusestki.

Kogemus annab eeliseid

Lõhmus, kes lauamängude kui harrastusega aktiivselt tegelnud viimased neli aastat, on läbi teinud mitu lauamängumaratoni. Neist pikim vältas seitse tundi. “See tähendab, et puhast mänguaega tuli seitse tundi,“ täpsustab Lõhmus. “Vahepeal käisime söömas.”

Toonane maratonmäng nägi ette rongifirmade aktsiatega hangeldamist, kus nagu eluski toimetavad enamusaktsiate omanikud firmadega ja saavad dividende. Võitjaks tuleb see, kel mängu lõpuks on kõige rohkem raha.

Lõhmuse hinnangul oli rongimängu puhul tegu ühe lihtsama ja lühema 18xx seeriasse (majandusmängud) kuuluva ajaviitega, mis sobib ka algajatele 18xx mängude harrastajatele. Samal ajal ei soovita Lõhmus 18xx tüüpi mänge algajatele huvilistele.

“Väga pikki mänge mängitakse paar–kolm päeva. Eestiski on selliseid entusiaste, kes viitsivad paarikümnetunnist lauamängu mängida,” teab Lõhmus.

Aljaste nimetab end mängumaailmas “roheliseks tegijaks”. Ta süvenes teemasse alles mullu novembris, aga nüüdseks on igati aktiivne osaleja.

Lauamängudest kui hobist kõneldes ei peeta silmas klassikalisi mänge, nagu “Tsirkus”, “Monopol” või “Reis ümber maailma”, vaid keerukamaid, nõndanimetatud strateegiamänge. Aljaste ja Lõhmus ütlevad, et kui enamasti seostatakse lauamänge õnnemängudega, kus tulem sõltub suuresti juhusest ehk täringu veeretamisest, siis selle ala entusiastid kutsuvad oma mänge “tõsisteks” mängudeks, mis tähendab, et osalejad saavad mängu kulgu teadlikult planeerida. Nuputada, kavandada tegevust, langetada otsuseid ja teha valikuid.

Reeglite rohkus sõltub mängust, kuid üldjuhul on nõnda, et mida keerukam mäng, seda enam reegleid. Nõnda määrab mängija edu paljuski individuaalne kogemus: kes on rohkem üht mängu läbi teinud, omab algaja ees teatavat edumaad.

Aljaste meenutab, et ega temalgi olnud alguses kerge minna nüüdisaegsemate harrastajate vastu. Kuid iga mängukord kasvatas kogemustepagasit ja enesekindlust.

“Nii hea tunne, kui pihta saad ja oskad mõelda, kuidas käike enda kasuks pöörata. Väga arendav tegevus nii täiskasvanutele kui lastele,” kiidab Aljaste.

Seltskondlikes lauamängudes osalejate arv varieerub kahest seitsme–kaheksa inimeseni. Valdaval osal mängudest jääb optimaalne hulk nelja–viie osaleja kanti.

Lauamängude mess Essenis

Lõhmusel on kodus umbkaudu 45 lauamängu. Enamiku on ta ostnud välismaalt, aga leidub kodumaisest kaubandusest pärinevaidki.

Mänge on maailmas rohkelt ja kõiki neid endale soetada ei suuda. Sestap on laagrite üks mõtteid see, et kokkutulnud saaksid proovida mänge, mida omal kodus pole. Selguse huvides olgu öeldud, et lauamänge ei mängita raha, vaid puhta mängurõõmu peale.

“Kui tunnen tööpäeva lõpus, et ei jaksa suurt midagi teha, siis üks väike mängutiir heas seltskonnas pühib päevase väsimuse hoobilt. Annab hea tunde, vaimutöö ja mõnus suhtlus pealekauba,” lausub Aljaste.

Maailma suurim lauamängude mess toimub igal aastal Saksamaal Essenis. Seal on kohal kõik lauamängude tootjad oma uudiskaubaga. Igal tootjal on messiboksis üleval lauad, mille taga külastajad uusi mänge katsetavad.

Lõhmus, kes Esseni messil kolmel korral käinud, räägib, et ajakulukamate mängudega messi jooksul lõpuni ei jõuta. Piirdutakse ühe vooruga, et reeglitest-sisust sotti saada.

Et maailma suurimat lauamängumessi just Saksamaal korraldatakse, pole kaugeltki juhus. Lõhmuse sõnade järgi võib sakslasi hasartseimaks lauamängurahvaks ja Saksamaad maailma mõtteliseks lauamängude keskpunktiks pidada.

Selle ajaviite populaarsust Saksamaal toetab pikaaegne traditsioon, mis on viinud selleni, et moodsate lauamängude kultuurgi on just sealt riigist alguse saanud.

Sakslased on küll esirinnas lauamängude tootmises, kuid mängude loojaid on esile kerkinud mujaltki. “On neid tulnud prantslastelt, tšehhidelt, poolakatelt,” loetleb Lõhmus. “Viimase aasta suurim hitt pärineb aga soomlastelt. Enamasti on uute lauamängude puhul tegu autorimängudega, mis tähendab, et toote karbil on suurelt ja uhkelt kirjas, kes mängu välja mõtles. Soomlaste mängu “Eclipse” puhul on nii väljamõtleja, kujundaja kui kirjastaja soomlane. See polegi nii tavaline, sest tihti on sedasi, et prantslane mõtleb välja, belglane kujundab ja Saksa firma kirjastab.”

Lõhmuse jutust selgub veel, et eriti menukaks osutunud mängudele lansseeritakse lisasid-laiendeid. Need on mõeldud neile, kes mõnd kindlat lauamängu fännavad ja lemmikule nüansse juurde ostavad. “Mõnele mängule on neid treitud kui Vändrast saelaudu. Näiteks mängule “Carcassonne” on välja antud üle 20 suurema või väiksema laiendi,” ütleb Lõhmus. Kui Lõhmus oma mängudele soetatud laiendid arvesse võtab, küünib tema kogu 60 nimetuse ligi.

Mänge on palju

Kõigil lauamängudel on soovituslik algiga karbile märgitud. Näiteks “Eclipse’il” on selleks 14 eluaastat. Lõhmus ja Aljaste on aga seda meelt, et taiplikkus ja oskused ei küsi vanust ning ärksama vaimuga lapsed võivad täiskasvanutele mõeldud mängudes vabalt kaasa lüüa.

Samal ajal leidub palju selliseidki, kus reeglid on lihtsad, ent põnevust ja lusti jagub võrdselt nii suurele kui seitsmesele.

Et kogenematus ja oskamatus on seljatatavad ning iga mängukord toob uue võiduvõimaluse, on lauamängud lastel hea meede kaotamist õppida.

Kogemus ja mõtteteravus küll loevad, aga mitte ainult. Aspekt, mis mänguti erineb, on õnne ehk vedamise osa. “Kui saab kokku eri mängukogemusega seltskond, on parem valida mäng, kus õnnest sõltub rohkem,” soovitab Lõhmus. “Siis on lootust neilgi, kes lauamängudes rohelisemad. Õnn tuuakse mängu tihti täringu abil. Mängudes, kus resultaat sõltub mõtlemisest ja oskustest, tavaliselt täringut pole. Samal ajal on nii, et kui võidule viib vaid kuuli veeretamine, ammendab mäng end kiiresti.”

On meeskondlikke mänge, mis head tiimitöö arendamiseks, ja selliseidki, kus kõik mängulaua taga olijad ühe asja eest väljas. Kui võidavad, siis korraga.

“Ja leidub mänge, kus kõik osalised tegutsevad näiliselt ühise eesmärgi nimel, aga tegelikult leidub mängijate seas reetur. Kes äraandja on, seda teised mängijad ei tea. Kui seltskond on suurem, on reetureid rohkem,” selgitab Lõhmus.

Niisugustest, rollijaotusega mängudest soovitab Lõhmus tutvust teha “Sabotööriga”, mis on Eesti poodides müügil, mängul on kaasas eestikeelne juhend. “Sabotööris” ehitatakse kaartidest tunnelit kullakamakani.

Või näiteks kaardimäng “Race for the Galaxy”, kus mängijad rajavad oma galaktikaimpeeriumi, seda kõike vaid kaarte lauale ladudes.

Lõhmus räägib, et üleilmses mängurite foorumis Boardgamegeek.com, kus igaüks saab oma mängustatistikat teha, on kõnealune mäng mõnel kirglikumal kogunud 2000 mängukorda. “Mõnus mäng, mis kogub väga palju mängukordi siis, kui see kahekesi ette võtta. Siis kestab mäng vaid 20 minutit, aga samal ajal on põnev ja huvitav,” kostab Lõhmus, kes isegi galaktikamängu palju mänginud.

Kel loetu peale lauamängude vastu huvi tekkis, võiks proovida kogu pere strateegiamängu “Carcassonne”, kus maastikuruudukesi lauale asetades tuleb valmis ehitada iga kord erinev maakaart. Iga valminud linna, tee, põllu või kloostri eest saab punkte ja võidab lõpuks enim punkte kogunud mängija.

Muuseas, “Carcassonne” on sedavõrd popp mäng, et selle fännidele korraldatakse nii Eesti kui maailmameistrivõistlusi

Aljaste ja Lõhmus kinnitavad, et kaasahaarava lauamängu puhul on ajataju kerge kaduma. Pole harv, kui õhtul alanud mäng lõpeb sügavatel öötundidel ning ka siis ei pruugi mängulustiga ühel pool olla.

Võetakse ette mõni lihtne reaktsioonikiirusel põhinev mäng, nagu näiteks kaardimäng “Boggle”. Lõhmus nimetab sääraseid mänge filler- ehk ajatäitemängudeks, mis leiavad kasutust viietunnise matši järel või keerukamate mängude vahel.