Artbrütlane Aivar Kurvits avaldas oma päeviku

“Kas maalida selleks, et varjata rosoljeplekki pangamaja seintel, või selleks, et pääseda kunstnike olümpiamängudele? Kas keegi teeb veel kusagil kunsti lihtsalt vajadusest teha kunsti?” küsib Aivar Kurvitsa päevaraamatus “Läbi padriku päikese poole” graafik Peeter Allik.

Ja vastab: “Jah, Aivar Kurvits teeb. Tema ei ole neokontseptualist, naivist ega akordionist. Aivar Kurvits on Eesti ehedaim artbrütlane. Ta teeb kunsti seepärast, et kunst on tükk temast endast.”

Eva Olofsson Stockholmi Inuti ateljeest mainib sealsamas, et Aivari maalidest õhkub südamesoojust, mida tunneb enamasti ikka siis, kui kohtad mõnda tõsist tööd rabavat kunstnikku, kes on oma elus pidanud ületama suuri raskusi. Ja suured eluraskused olid Aivarile juba sünnitraumaga kaasa antud, mispeale ema temast loobus.