Andres Metsoja ⟩ Jätkub pürgimine tähtede poole

Andres Metsoja. Foto: Lilli Tölp

1832. aasta suvepäeval ronis Pärnu südamest mitte kuigi kaugel Vändra Särghaua talu Kõrtsi-Jukuks kutsutud karjapoiss Jaan Jensen küüni katusele, pani endale omatehtud tiivad külge, hüüdis peretütrele: “Vaata, Juula, nüüd ma tulen!” ja viskus õhku, püüdes end tähtede poole sirutada.

Sel hetkel ei osanud keegi arvata, et nähtu ennustab üsna täpselt ette Kõrtsi-Juku edasist elukäiku, mis oli oluliselt kõrgema lennuga kui ühelgi end eestlaseks kuulutanud inimesel enne teda. Nii on kirja pannud Mart Laar oma raamatus “Johann Voldemar Jannsen. Elu ja töö”.

“Tere, armas Eesti rahvas!” Just selliste sõnadega pöördus 38aastane Jannsen avalikult eestlaste, mitte maarahva poole. Ta tegi seda Pärnust, pannes oma koduseinte vahel kirja Perno Postimehe avanumbri, mis ilmus 5. juunil 1857.

Tänapäeval peame Postipapat oma rahvuse vaimseks isaks, kes pani meid oma tulevikku uskuma. Just vaimsus on oluline, et luua uut ja hoida armsaks peetud vana. Nõnda kujuneb isiksus, areneb kollektiivne tarkus riigi ja rahvana ning oskame sõnastada oma identiteedi.