Piret Hartman ⟩ Et Eesti jääks raamatukogude maaks

Kultuuriministeerium plaanib lisaraha toel anda hoogu raamatukogude renoveerimisele. Foto: Arvo Meeks

Uhkusega saab öelda, et Eesti on raamatukogude maa. Meil on tublisti üle 800 raamatukogu, sealhulgas 513 rahvaraamatukogu, mis on väikeriigi kohta muljetavaldav arv. Ajal kui paljudes väiksemates kohtades on kool, postkontor ja apteek kinni pandud ning poodki hingusele läinud, on raamatukogudest saanud piirkonna keskused, külaelu tugipunktid. Nii mõnigi omavalitsus on hoidnud kõigest hoolimata kohaliku kogukonna jaoks vähemalt raamatukogu lahti.

Juba ammu on raamatukogud midagi märksa enamat kui kohad, kust raamatuid laenutada ning kus ajalehti ja ajakirju lugeda. Nad on laiemas plaanis sidusa ühiskonna ja elukestva avastamise keskused – aken informatsiooni, teadmiste ja kultuuri juurde. Üle kahe kümnendi on neis olnud tagatud ligipääs arvutitele ja tasuta internetile. Uusi rolle ja ülesandeid on aina juurde tulnud. On kohtumised kirjanikega, väiksed kontserdid ja mitmesugused õpitoad. On rahvaraamatukogusid, kus saab postmarke osta, pakke ja kirju saata, kaugtööd teha, aga ka laua- ja õuemänge või muusikariistu laenutada.

Raamatukogutöötajad aitavad inimestel e-riigiga suhelda, digitaalses maailmas hakkama saada, tõendeid ja muid pabereid välja printida, vajadusel isiklikke mobiilegi seadistada. Ilma selleta oleksid tuhanded püsti hädas ning tunneksid, et Eesti riik muudkui kaugeneb neist. E-riigi areng ei tohi tähendada, et ametiasutustel on õigus nõuda meilt kõigilt digipädevust. Ainuüksi viletsam silmanägemine või kangeks jäänud sõrmed võivad siin takistuseks saada. Nii on raamatukogud väga paljude jaoks lähim tee riigini, koht, kust abi saada.