Öösel sain tordipätsi valmis, õhtul hakkasin pika sammuga sirgelt astuma ja hommikuks olin Tartu linnas kohal. Kedagi teist veel kahjuks kohal ei olnud, aga igaks juhuks jäin põõsa taha passima. Varsti tulid miskid lipsuga mehed ja üks neist küsis, miks ma põõsa taga olen. Ja mis mul seljakotis on.
Ma ütlesin, et tort. Ja mees ütles, et võib-olla on hoopis lõhkekeha, ja kehaga paraadile ei lubata.
Et pean kohapeal ära sööma, kuna siis võib-olla ei ole keha. Mis mul üle jäi, kõik panin nahka. Siis üks teine mees küsis, miks mul sandaletid jalas on. Et järsku olen terrorist, need käivat sandalettidega. Ja kolmas mees küsis, kas ma koju ei taha minna.
Ma muidugi ei tahtnud ja jäin koos meestega põõsa taha passima, sest varsti hakkas paraad pihta ja oli väga ülev tunne. Sain Ansipile paar korda lehvitada ja presidendi naisele õhumusi saata ja siis need mehed ütlesid, et aitab nüüd küll ja muid ebatsensuurseid sõnu, ja panid mu oma raha eest autobussi tagumise pingi peale istuma.
Õhtul hakati telekast vastuvõtmist näitama. Naised läksid värsket õhku ja igasugust muud leili täis ja joonistasid kleidisabamoodisid paberi peale ülesse ja meie saime Veeliksiga teises toas rahulikult päevaprobleeme lahti harutada.
Panime selle jutu protokolli kirja ja asusime järgmise päevakorrapunkti kallale, milleks oli Vallikääru lumelinna ehitamine. Veeliks oli tükk aega žurnaali pidanud ja märkmeid teinud ja ütles otse välja, et selle linnaga on kahtlane värk. Et seisab juba mitu päeva püsti ja ükski inimene ega pätt pole ära lõhkunud, ilmselgelt on see tingitud tõepärase info puudumisest.
„Lastepargi jääkarud jahvatati tunni ajaga pulbriks, prügikastid ei pea üle kahe päeva ühes tükis vastu, lillepeenrad keeratakse kolme päevaga pahupidi, mis sellel linnal siis viga on?” imestas Veeliks kõva häälega. „On see mingisugune teise sordi linn või?” Ma ei osanud sellele rumalale küsimusele midagi veel rumalamat vastata, kallasin muudkui limonaadi juurde ja proovisin kuidagimoodi teistsugust juttu teha.
„Kas oled juba kuulnud, et jäälõhkuja tegi lahe peal plekimõlkimise?” küsisin.
„Olen kuulnud,” vastas Veeliks. „Asi selles, et lõhkuja kaldus vastassuunavööndisse ning põrkas kokku vastutulnud sõidukiga, mis paiskus ma ei tea kuhu. Pärast öeldi, et lõhkuja kapten ei arvestanud teeoludega ja talvekumme ei olnud all. Nii et õnnetus ees ja hooletus taga. Hea, et niigi läks.”
„Sul on sündmusest täiesti nõukogudeaegne arusaam,” pidasin vajalikuks märkida. „Tegelikult ei kaldunud see lõhkuja mitte kuhugi, vaid laskis ainult vastlaliugu, mis …” Sellel momendil helistas keegi mu uksekella. Kui avama läksin, seisis õues naine, kes näitas mulle kaa-gee-bee tõendit ja kangesti tuppa trügis.
Kuna oli naisterahvas, lasksin muidugi sängiservale sooja. „Et olen nagu rahvaloendaja,” ütles pärast tuliseid käepigistusi. „Ahsoo,” võtsin kohe kindla seisukoha. „Nii et tahaksin kangesti teada perekonnaseisu ja igasuguseid muid asju,” ütles naisterahvas.
Lasin rahvast pilgu üle ja poetasin abielusõrmuse taskusse. „Vallaline,” ütlesin. „Ja täna õhtul pärast kella üheksat ka vallatu.”
Rahvas plaksutas oma ripsmeid ja hakkas kähku sissetulekute kohta andmeid küsima. „Ei saa nuriseda,” ütlesin. „Saab aeg-ajalt ikka Egiptuses käidud, oman jalgratast ja olen võimeline ükskõik keda üleval pidama.”
Plaksutas aga jälle silmamunasid ja nina läks punaseks pähe.
Oleksime võib-olla veel väga pikalt vestlema jäänud, aga telekas hakkas vist “Aktuaalne kaamera” pihta ja Ärmiine ja Loreida tulid tuppa ja nendel läksid ka ninad punaseks pähe ja mis sest vanast asjast ikka enam meelde tuletada. Aga üldiselt oli sünnipäev viisakas, pole nagu põhjust valjusti hädaldada midagi, jah.