Velda Roosi on põline mihklilane, sünnist saadik. Tema kodumaja jääb teeveerde kurvi kohta ja ta teab nii endisi kui praegusi inimesi ja aegu. Seda, mis kõik olnud ja mida enam pole. Näiteks haigla, kus ta poja ilmale tõi, apteek, külanõukogu, sidekontor, rahvamaja, raamatukogu, pood. Jäänud on kirik ja kalmistu ja näputäis elanikke, valdavalt neid, kelle kohta vanarahvas manitseb: hallpead austa, kulupead kummarda.
“Oi, ma olen siin igasuguseid aegu näinud! Tean sedagi, kuidas kolhooside algusaastatel ühistatud lehmadele männioksi ja katuseid söödeti ja neid laudas köitega üles tõsteti, aga aasta-aastalt läks elu paremaks,” vaatab Velda säravil silmi üle ahjusooja elutoa.
Töökohad olid, nagu aeg ja muutuv elukorraldus ümberkaudu ette andis. Tarva masina-traktorijaamas kartoteegi pidaja, majandis raamatupidaja ja Mihklis raamatukogu hoidja kuni sellegi töökoha kaotamiseni. Pensionile jäi Velda Mihkli kaupluse juhataja kohalt. Sestpeale pole siin enam poodi ja tühi kivimaja vaatab nukrate aknasilmadega endast mööda sõitjaid.
“Noored on läinud ära, tööd ju neil siin ei ole, ja vanad hakkavad järjest üles kirikumäele kuuskede alla minema,” kostab Velda ja ütleb pool tooni kõrgemalt, et tema küll ei leia, et see elu nii vilets on, nagu ajalehed kirjutavad. Võib-olla sellepärast, et nõukogude aja karastusega inimesed oskavad ennast mis tahes olukorrast välja kombineerida, vee peale jääda.
“Loomapidamist mul ei ole, ainult kirjud kanad laudas ja kass, Tallinnast prügikasti äärest leitud, nii et pealinna kass,” seletab jutukaaslane peene nimega kiisust Brittast ja hakkab lappama vanu fotosid ja nende koopiaid. Mihkli kihelkonnaga seotud piltide kogumine on poeg Heimari tänuväärne harrastus. Ühel neist mustvalgetest fotodest on paremas servas Mihkli kirik, siis metsaviirg ja keskel kõrgub nagu Pamiiri mäetipp tuuleveski. See on omaaegne Pärnumaa suurim Hollandi tüüpi tuulik, mis kuulus Keblaste mõisale ja millest on jäänud teadjate tarvis püsti vaid kümmekond meetrit kivikeha.
“Vanasti toodi rikkust taludesse paemurdmisega, sest siin on õudne maa, meil ei ole täit labidat muldagi, juba poole labidatäie pealt tuleb rähk vastu,” seletab Velda piirkonna eripära ja seda, miks junlaste hulgas ei olnud mulkidega võrrelda rikkaid.