Bussiootajad teevad aega parajaks Linda juures

“Koon sukka, kasvatan kasse, käin naabritel külas,” loetleb Linda Tammer oma tegemisi. Foto: Urmas Luik

Mihkli bussipeatuse juures kohakuti tühja pika poemajaga on teekaldal kunagise rätsepmeistri häärber. Selle suurtest akendest on näha, kes kuhu läheb ja millal tuleb, ning kohalikud teavad, et majauksele koputajad võivad pliidisoojas köögis jalga puhata, juttu puhuda, küla- ja ilmauudiseid vahetades bussiaega parajaks teha.

“Koon sukka, kasvatan kasse, käin naabritel külas,” loetleb majaperenaine Linda Tammer naerulsui oma igapäevaseid tegemisi.

Naaberkülas Piisul sündinud Lindal on maast madalast käed-jalad tööd täis olnud. “Kui ma siia tulin, see oli pärast 1980. aastat, oli mul kaks lehma, mullikas, siga, lambad, pärast seda, kui loomapidamise lõpetasin, jäin haigeks, nüüd põengi.”

Pensionini talitas Linda Emmul majandi sigu, viis kilomeetrit oli kodunt tööle ja tagasi, rattaga pedaalida hommikul ja õhtul. Kui lumi läinud, näevad külainimesed Lindat taas ratta seljas, sest sellega jõuab kiiremini kuhu vaja. Kuue kilomeetri kaugusele lähimasse poodi vallakeskusesse Koongassegi, kuhu muul ajal ja vajadusel sõidutavad teda autoga sugulased.

Mihkli vahel ei ole naabrivalve piirkonna teabetahvlit, aga mitteametlikult on see siin toiminud oma paarkümmend aastat.

“Üle tee on näha kõik,” kinnitab Linda ja tahab teada, kes see “suure põrinarattaga” siinkandis viimasel ajal ringi sõidab. Selle ATV-mehe nime uurib ta välja nagunii.

Füüsilist tööd teinud käed naise süles kõnelevad enda eest, ka sellest, kuidas sundkollektiviseerimise järel pandi maarahvale peale metsanorm ja 18aastane tüdruk saadeti Pärnumaa teise otsa Laiksaarde talvel hobusega puid välja vedama.

“Ma ei taha toas seista, väljas on ju nii palju tegemist,” kinnitab jutukaaslane, kes külarahva jutu järgi toimetab kevadest sügiseni oma aiamaalapil ja hoiab korras bussipeatuse ümbrustki. Heast tahtest, sest nii on kõigil ilusam.