/nginx/o/2008/12/02/99990t1had59.jpg)
Tippmajandusteaduses on juba lõpetatud esimene uurimine selles suhtes, millised klassikud on eeskätt süüdi praeguses kriisis, sest tulemused näivad esialgu tulevat võimuritele mittesoovitud. Selgus, et kindlasti pole milleski süüdi Milton Friedman, vaid hoopis tema õpetuse igat masti moonutajad, eriti poliitilisest mastist. Nendele jüngritele vermiti segi üldnimetus - friedmaniakid.
Selgunud on samuti, et mida tuntumad või võimukamad on olnud prognoosijad, seda vääramad on olnud nende prognoosid (erandiks akadeemik Ene Ergma, kes täiesti ausalt prognoosis, et vaatamata raskele olukorrale, suurendavad soomlased teadusrahastamist sel aastal edasi, olgugi et Soomes on elaniku kohta see rahastamine juba tosin korda suurem meie omast).
On lõpetatud uurimine, milliseid valmisretsepte klassikutelt võiks leida kriisist kiiresti väljapääsemiseks.
Selgus, et nad on kõik juba ajale jalgu jäänud, kes sajandi, kes paar, kes pool sajandit. Häda on selles, et finantsmajanduslik süsteem on arenev, eriti institutsionaalselt, kuigi selles uuenevas raamistikus on inimloomus samaks jäänud.
Ometi selgus, et klassikutelt tasuks praegu laenata nende teravmeelsust ja kompromissitust. Näib, et just selliste laenudega saaks paljud tänapäevased finants-, fiskaal-, monetaar-, reaal-, imaginaar-, prognostilised, poliitilised probleemid täiesti kompleksselt lahendatud ja mingeid kriise ega tsükleid pole progressiks üldse vaja.
Keynesilt küsiti, et kui kõik majandustegelased on tõesti nii absurdlollid, nagu ta väidab, kuidas nad siis nii rikkad saavad olla. Vastus: sellepärast, et nad konkureerivad ainult omavahel.
Küll tahaks kuulda Keynesi vastust küsimusele: kui meie võimurid nii targad on, kuidas me siis 50 tsiviliseeritud riigi hulgas viie viimase seas oleme?
Muide, mis eriti oluline, Keynes väitis, et turuagentide piiratud prognoosivõime nõuab valitsuse sekkumist, eriti Minsky perioodil. Ilmselt eeldusel, et valitsus ei ole agentidest veel lollim ega ole tegemist lahja valitsusega.
Professor Friedmani eeskuju vääriv kompromissitus väljendub kas või postulaatides: kvaliteetse majandussüsteemi maksusüsteem peab progresseeruv olema (käibemaks on regresseeruv), demokraatlik valitsus peab paks olema (hoolitsema hea hariduse ja sotsiaaltoetuse saamise eest, peale vangimajade).
Friedman on andnud üldise ja igihalja geniaalse põhiprintsiibi sotsiaalmajanduse hea juhtimise kohta: toimijate tegevuse efektiivne kooskõlastamine. Ja kõik, rohkem polegi vaja. Selge, et mõeldud on nii finants-, reaal-, poliit- kui teadmussfääri toimijate kooskõla.
Elementaarne, et efektiivset koordineerimist ei saa korraldada mingi avaliku mullteadmuse alusel. Näiteks lähtuda koordineerimisel mõne asjamehe arvamusest, et meil on ekspordipositsioon väga tugev. Samal ajal kui euroliidu andmebaaside järgi on meie eksport kängunud juba aastaid.
Milles on asi? Näib, et meil töötab mingi ekspordi-Nokia-mull. Meie ametliku statistika viimaste andmete alusel paistab, et toodame ühte lõpmatu suure tööviljakusega toodet: transiidiõli eri ešelonide kokkuvalamisel saadavat segu nimetame täiega Eesti sisemaiseks toodanguks või midagi niisugust, aga euroliit nii vist ei arva.
Kahjuks näivad niisugused teadmusmullid olevat kindla koha sisse võtnud enamikus meie värgis ja mitte ainult enam valimistsüklites. Tohutu välisvõla puhul korrutatakse silmi pilgutamata väiksest valitsusvõlast. Barbaarse majandusliku ebavõrdsusega tsiviliseeritud majandusliitu siirdudes räägime ikka edasi, et meil on majandusliku võrdsusega kõik korras. Selles kontekstis ammu enam ei ole.
Selge, et sellises teadmusvaeguses, õigemini libateadmuses, võibki tunduda, et inflatsiooni hukutav administratiivne tõstmine (sekundaarse depressiooni suurendamine) ongi arukas majanduse finantskoordineerimine. Et töökäte riigist väljasurumine ongi innovatsiooni teostamine. Et meie kodumajapidamiste võrgutamine seadusaukude kaudu hargmaiste pankade poolt pikaajalisteks laenuorjadeks ei olegi meie riigi mure. Et need on puha mingi müstilise musta luige pahad teod, mida keegi ei suuda ette näha, kohe mitte keegi.
Head teadmusmullide ausa plõksutamise aastat!