Selle aasta 22. jaanuaril jõustunud elektrituruseaduse muudatus võimaldab toetada maainimesi, kelle majapidamises puudub elekter. Samal päeval hakkas kehtima vastav määrus, mille alusel inimesed saavad valla- ja linnavalitsustele taotlusi esitada.
Siim Kiisler: Elektrita maakodud saavad lõpuks voolu majja
/nginx/o/2017/11/16/7316535t1hfd34.jpg)
30. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taotlustingimuste ja menetluskorra kohta saab täpset teavet siseministeeriumi kodulehelt ja kohalikelt omavalitsustelt.
Vajadus seni kehtinud seadust muuta tuleneb sellest, et meil on nüüdisaegse infoühiskonna ja tehnoloogia arengu ajal peresid, kes kodus peavad toime tulema elektrita. Juhtmed on seinal, aga särtsu pole sees. Need on näiteks kodud, kus varem on elekter olnud, kuid segastel aegadel on see liinivarguse tõttu kadunud. Ehkki elekter võeti Eestis kasutusele juba 126 aastat tagasi, pole see veel kõigile kättesaadav.
Ei ole normaalne, et põlises talukohas elav pere peab aastaid hakkama saama elektrita. Selliste kodude probleem oli aga siiani lahenduseta, sest asulatest kaugele jäävasse metsatallu liini vedamine on kallis ja käib enamikule peredest üle jõu.
Õnneks on see lootusetu olukord muutunud. Kõige rohkem vajab toetust ligikaudu 100 hajaasustusega piirkonnas elavat Eesti peret.
Lastega pered ennekõike
Abisaajate grupp on väga selgelt piiritletud peredega, kes oma kodus seni akude või generaatoritega on läbi pidanud ajama.
Sel aastal on toetusteks kavandatud 27 miljonit krooni ja sellest saavad toetust kõigepealt lastega pered. Ei saa ju lubada, et kõige tavapärasemad igapäevatoimingud on elektri puudumise tõttu pidevalt raskendatud. Peresid, kus lapsed majas, aga elektrit pole, on 14.
Toetuste süsteem on üles ehitatud nii, et taotleja ise maksab liitumistasust kümme protsenti, kui summa jääb alla 200 000 krooni, ning ühe protsendi summadelt üle 200 000 krooni. Minimaalne omafinantseering on 10 000 krooni.
Asjaajamine võib küll võtta aega, kuid ohtu, et selle tõttu toetus saamata jääb, ei tohiks olla. Taotluste esimese vooru tähtaeg sel aastal on 1. aprill ning teine taotlusvoor lõpeb 15. oktoobril. 2010. aastal saab taotlusi esitada 1. aprillini.
Toetusprogrammi eesmärk on kaotada ajaga tekkinud ebaõiglus kaugetes külades ja taludes, kus elektrivõrguga liitumine käib elanikele üle jõu. Taotlemise tingimused on seatud nii, et abi jõuaks kõige suuremate abivajajateni. Kindlasti ei soovi riik asuda toetama kinnisvaraäri ja selle programmi raames ei anta raha suvilatesse elektri viimiseks.
Et elu maal säiliks
Kõrvaltvaataja võib küsida: milleks kulutada mitukümmend miljonit krooni riigi raha, et suhteliselt väike hulk inimesi saaks elada seal, kus olulisim infrastruktuur puudub?
Vastus on väga lihtne: sest see on riigi soov ja huvi, osa regionaalpoliitikast. Põlistalude ja külade säilimine on osa elu säilimisest maal. Uus toetus tagab loodetavasti, et sadakond peret ei otsusta linnaelu kasuks, kuna nende maal asuvas kodus pole seni olnud elektrit. Samal põhjusel toetab riik kodusid, kus on probleeme puhta veega. Suvel alanud hajaasustuse veeprogramm on käivitunud hoogsalt ja rakendunud juba 165 omavalitsuses.
Eestis on praegu tuhandetes projektides ringlemas miljardeid kroone Euroopa toetusraha. Need on enamasti mõeldud suurteks investeeringuteks omavalitsustele, ettevõtetele, asutustele. Mul on väga hea meel, et oma kodanikelt kogutud maksukroone kasutades paneb riik tähele just perede igapäevaseid muresid.