Intervjuu ⟩ Alar Raudoja: See, et meil toimub nii palju kunstisündmusi, on ime. Aga entusiasm võib ühel hetkel otsa saada

"Linnagalerii peab edasi arenema, muutuma veel huvitavamaks," leiab Alar Raudoja. Foto: Elin Hein

Küsides esmaspäeval kunstnike maja ukse Pärnu linnagalerii juhatajana viimast korda enda järel kinni pannud Alar Raudojalt, mis on olnud tema suurim saavutus, vastab ta kõhklemata:

"Pärnu linnagalerii – on olemas, tegutseb tänase päevani. Võin isegi öelda, et praeguseni on linnagalerii minu elutöö. Olen ju sellega algusest peale kuni siiani tegelnud. Kuidas ta välja tuli või ei tulnud, jääb nüüd juba teiste otsustada."

Kui te nüüd sellele üle veerandsajale aastale tagasi vaatate, siis mis kõigepealt meelde tuleb?

Eks ta (linnagalerii, A. J.) olnud Pärnus uus asi. Tekkis uue kunsti muuseumi paralleeliks, kuna oli vajadus teha natuke senisest teistsugust programmi, et Pärnu kunstnikud saaksid ka oma näitusi rohkem korraldada. Uue kunsti muuseum väga ei toetanud seda Pärnu kunstnike tegevust või no nad ei olnud väga oodatud – ma ei saa öelda, et keegi sinna ei pääsenud – ja keegi pidi võtma selle rolli.

Linnagaleriis tuli kohe paralleelselt juurde kunstielu korraldamine, programmiline tegevus.

Linnagalerii avanes ju 1995 Kunstisuvega, mis oli täiesti uudne selleski mõttes, et näitust kureeriti. Kuraatorid Sirje Eelma ja Rait Prääts tulid Pärnusse oma tiimiga, Soome asjatundjad ja galeristidki olid kaasatud, et teha suur näitus Eesti nüüdiskunstist ja tuua siia kohale ka Soome kunstipublik, sest sel perioodil oli Eesti kunst, eriti graafika, väga populaarne soomlaste hulgas. See tulenes tollasest ajafaktorist: hinnad olid meil nii palju soodsamad ja Eesti tippautoritelt sai väga hea kvaliteediga töid.