Humalale pole kasvukiiruses võrdset

Humal armastab varjulist kasvukohta. Foto: Karl Adami

Soojad ilmad jätkuvad ja kui õhtuti ei saabuks hämarus niivõrd varakult, jääks mulje, et tegu on endiselt kesksuvega. Jõeäärsed on kaetud lopsaka taimkattega, millest osa näitab juba hääbumismärke. Teisalt on mõni taim alles nüüd parimas vormis. Õhtul jõe ääres liikudes hakkasid silma hallidel leppadel looklevad ronitaimed, kellel lopsakad lehed ja heleda jumega käbid.

Enamasti võib humalaid silmata osalises poolvarjus mööda kõrgemaid taimi kõrgustesse kulgemas. Humalat võib muidugi silmata päikese käeski, kuid neis paigus on ta vastuvõtlikum nii kahjuritele kui haigustele. Laiad tumerohelised ja karedapinnalised lehed on muidugi tihti poolvarjuski auklikuks järatud. Mõnes paigas katab humalakardin suve jooksul kogu ümbruse ja hilissuviste hommikuste udude ajal paistavad need kohad eriti müstilisena. Liikuda on sellistes paikades muidugi vaevaline, kuna takerduda võib igal sammul.

Humalakäbisid kasutatakse enim õlleteol. Foto: Karl Adami