:format(webp)/nginx/o/2017/01/12/6247609t1h8dd4.jpg)
/nginx/o/2011/09/02/732436t1h7b39.jpg)
Ukse ees seisev õpetajate streik olnuks ilmselt ärahoitav, kui valitsus suhtunuks haridustöötajatesse lugupidavalt ja koostöövalmilt. Sügisene pedagoogide miiting Toompeal lõppes võimuparteide poliitikutele lootusega, et “daamid“ on saanud end “välja elada”, ja kogu lugu piirdus üksnes väikese elevusega Lossi platsil.
Streik kui viimane abinõu
Streik on Euroopas üsna levinud viis tööandjaid survestada. Ent Eestis on tööseisak suhteliselt haruldane nähtus, mis tähistab teatava kriitilise piiri ületamist. Sealjuures ei pruugi konkreetse palganõude täitmata jätmine olla töörahu katkestamisel määrav tegur. Eesti streigiotsuseski on oma osa nii senisest suurema palga soovil kui ühiskonnale adresseeritud appikarjel.
Konkreetse palganumbri kõrval on oluline suhtumine inimestesse ehk see, kas valitsus kuulab oma partnerit ja proovib tema õigustatud nõudmisi arvesse võtta või jääb ükskõikseks. Valitsuse ja haritlaste niivõrd teravaks läinud suhted on ere näide praeguste võimulolijate stiilist: mõttevahetusele ja lahenduste otsimisele eelistatakse ülbevõitu monoloogi.
Paneb imestama, et valitsus ei mõista jätkuvalt olukorra tõsidust. Küllap usutakse, et streigi mõju võimuparteide reitingule kujuneb marginaalseks. Vaatamata peaministri üleolevale hoiakule, on valitsusel lõpuks aeg mõista, et asjad pedagoogide väärtustamisega pole sugugi hästi ja et ummikseisust väljumiseks on võimalusi.
Usun, et meid ei ootaks streik, kui valitsus oleks püüdnud ametiühinguga kokkulepet saavutada ja andnud lootust lähitulevikus toimuvaks palgatõusuks. Kahjuks kompromissi isegi ei otsitud.
Sotsiaaldemokraadid tegid läinud sügisel eelarvedebattide ajal selge katteallikaga ettepanekud, mis nägid õpetajatele ette arvestatava palgatõusu. Neid tõrjuti väitega, et kogu riigisektori töötasud on tänavuseks külmutatud. See ei tähenda kaugeltki seda, et külmunud oleks kogu eelarve.
Investeerime asfaldisse
Investeeringuteks kulub tänavu tervelt 1,2 miljardit eurot, mis on läbi aegade suurim aastane maht. Samuti tõusevad 2012. aastal jõudsalt kaitsekulud. Ei tahaks vastandada õpetajaid sõdurpoiste ja lasteaednikke ehitajatega, ent siiski on põhjust küsida, miks pidi tingimata just nüüd jõudma tähiseni, et Eesti kaitsekulud tõusevad kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Sama tase on praegu vaid neljal NATO liikmesriigil. Ja kas investeeringud tähendavad eeskätt kulutusi asfaldile ja elektriautodele?
On mõistetav, et teatud summasid saab suunata vaid kortermajade soojapidavuse suurendamiseks ja elektriautode ostuks. Aga probleem on palju laiem.
Eestis on juurdunud arusaam, et investeering tähendab midagi kõva ja käegakatsutavat. Olgu selleks uus asfalttee, rong või spordihoone, mille ehitamiseks-ostmiseks raha leitakse ja vajadusel võetakse laenugi. Samal ajal käsitletakse riigi või omavalitsuse palgal olijaid kui kuluartiklit.
Õpetajate palgatõusu loetakse kulude kasvuks, mitte investeeringuks meie lapsi õpetavatesse inimestesse. Kui see pole investeering tulevikku, siis mis ta peaks veel olema? Õpetajad tuleks arvata meie põhivara hulka. Meie eesmärk on kehtestada väärtushinnangud, mis tõstaksid inimesed asfaldist ja betoonist kõrgemale, et meie riiklik mõtlemine poleks asjade, vaid inimkeskne.
Samuti ei maksa rääkida, et palka on võimalik tõsta ainult siis, kui osa koole sulgeda ja õpetajad koondada. See on tüüpiline näide suhtumisest, et pedagoog on kulu, mida a priori tuleb vähendada. Tee-ehitusi rahastatakse osaliselt sihtotstarbeliselt kütuseaktsiisist laekuva maksutuluga. Vahest tasub maha istuda ja arutada, millise sihtotstarbelise maksuga tagada pedagoogide jätkusuutlik palgatõus, et meie põhivara ei amortiseeruks?