Kirjandusfestivali teine tulek: Lennud vaibal, pargis ja kirjaniku kodus

Hea, et Koidula pargi veesilma on ümbritsema pandud säärane kivist äär, kus jalgu puhata ja esinejaid kuulata, sest muidu pidanuks kirjandusfestivali korraldajad vist kogu linna pealt musttuhat pinki ja tooli kokku laenama.

Rahvast oli ja rahvast tuli ja nihutasin isegi põlvi koomale, kui üks karguga vanem naine ainsat vaba lappi minu kõrval märgates küsis, kas ta võib siia istuda. Istuda oli tahes-tahtmata mingil hetkel vaja, sest neid on vähe, kes jaksaksid tosin tundi järjest – keskpäevast südaööni – jalgel püsida.

Mõttekodade lava juures sai selja seistes puu vastu toetada ning mõni tool ja diivan oli ka, isegi vaip. Vaipu võikski järgmine kord pargimurul esinemiskohtade ees igal pool kohe rohkem olla, sest kui on keset platsi ainult üks, siis sinna keegi istuda ei julge. Ja mõte, et rullin enda oma kodus kaenlasse ja võtan kaasa, eeldaks vist mitu aastat harjutamist enne harjumuseks saamist. Täitsa tore oleks kirjandusfestivali õhustikus nagu muinasjutus vaibaga lennelda.

Sellises mõnusas soppidega õue- ja pargikeskkonnas, kus vestlused eri kirjanikega toimuvad paralleelselt iga põõsa taga, hakkavad meeleolu looma iseeneslikud kõlaefektid, kus üks vestlus lõikab pausi ajal teise vestlusse sisse. Nagu lõikas Villu Kanguri ja Ott Kiluski jutu vahele sellest, kuidas Kangur “Kitsa kinga”, “ENSV” ja teiste sarjade humoorikaid karaktereid loob ja dialooge kirja paneb, pargi teisest otsast Urmas Vadi suust äkitselt midagi säärast nagu: “Laske mul ka inimene olla!”