Kirglik karbipüüdja: Emb-kumb, kas mu perearst jättis rohud välja kirjutamata või on midagi ülearu kirjutanud

Marger Metsnik on paadunud karpkalajahtija. Foto: Erakogu

Kilingi-Nõmme juurtega Marger Metsnik veedab vabad päevad lapsepõlvemail Saarde paisjärve kaldal sihiga meelitada konksu otsa mõni ujeda iseloomuga peegelkarpkala. Õnnestunud kalastamise korral aga ei oota saaki teise ilma minek, kalastajal on temaga sootuks parem plaan. Viimati jäi ta õnge otsa pea 15kilone purakas.

Elutee viis Metsniku küll Viljandisse, ent kodukandi järv on mehele südamelähedane tänini. Karbipüügiga tegi ta tutvust kolme aasta eest hea sõbra eeskujul. “Nägin püüki, mis oli täiesti teistsugune, see meeldis mulle kohe,” meenutas hobile esiti sõrme andnud, ent kiiresti käe kaotanud mees.

Peegelkarpkala on Eestis võõrliik,  mis toodi sisse nõukogude aja lõpus ja Eesti iseseisvumisaastate alguses. Tänapäeval on nende veekogudesse laskmine keelatud. Olemasolevad kalad saavad küll järglasi, ent lühikese suve ja külma talve tõttu ei ela maimud talve üle. Nõnda pole loota, et peegelkarpide arvukus kasvaks.

Selleks et kaheks kuni neljaks päevaks kalale “kaduda” saaks, teeb mees tööl ületunde. Kui vabadus käes, pakib ta telgi, välivoodi ja priimuse koos kalastustarvikutega autosse ja kolib järve äärde elama. “Iga kuu käin viis–kuus päeva ikka, kõik vabad hetked,” muljetas Metsnik ja tõdes, et tema ja hobikaaslased on heas mõttes haiged inimesed.