Heljo Pikhof ⟩ Massilisele lõhkilaenamisele tuleb piir panna

Enese lõhkilaenamisest saanud taas ulatuslik probleem. Foto: Urmas Luik

Neid inimesi, kes on võtnud endale üle jõu käivaid laene ja siis võlakoorma alla mattunud, on meil ikka olnud. Suurem lõhkilaenamise buum oli 10–15 aasta eest, mil laenukontorid said üsna vabalt tegutseda, teles ja raadios valimatult reklaami teha ning klientidelt röövellikke intresse koorida. Peale selle lõi sügava haava paljude perede ellu majanduskriis – jäädi hätta eluasemelaenudega, kaasnes eraisikute pankrotilaine.

Riik on jõudumööda laenuturgu korrastanud – 2015. aastal jõustus krediidiandjate ja -vahendajate seadus, mis oli kantud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Samuti on tarbimislaenude pakkumine sisuliselt keelatud nii teles kui raadios. Ja juba aastaid on meie pangad hoidnud oma laenupoliitikas konservatiivset joont.

Ometi on enese lõhkilaenamisest saanud taas ulatuslik probleem, millele andis hoogu juurde koroonaaeg, kui paljud kaotasid piirangute tõttu töö ja sissetuleku. Selle nuhtluse all kannatavad just need kiirlaenude ja tarbimislaenude võtjad, kes makseraskustesse sattudes sirutavad käe uute laenude järele, et tasuda eelmisi.

Vahel pole üksikemal muud väljapääsu kui võtta väikelaenu, et oma lapsed palgapäevani ära toita. Nii elabki arvestatav hulk leibkondi laenude toel, tulevik tume.