Leeklillede lõhn surub sügise hinge

Pärnjõe külas kirendab Koidu Reinupi rajatud kollektsiooniaias üle saja leeklillesordi, millest ta kogujakire ja teadmistega räägib. Foto: Urmas Luik

Läheneva sügisega käib kaasa flokside lõhn, eriti veel kui neid on koos nii palju, nagu Pärnjõe külas Karja talu perenaise Koidu Reinupi aias. Floksi ehk leeklille ladinakeelne nimi Phlox tuleneb kreeka keelest ja tähendab leeki või lõket, mis ilmestabki nende ergast õievärvi. Leeklilled teevadki sügise rõõmsaks.

Meie jutukera läheb veerema varjulise Mandžuuria aprikoosipuu all, mille Koidu siia istutas ja mis kevadel avab lõhnavad roosad õied, kuid annab vastu mõne söödamatult hapu vilja. Selle loodusliku päikesevarju all sordib perenaine õunu ja räägib kõigepealt ära selle, et kunagisse majandikeskusse, nagu üle 200 elanikuga Pärnjõe oli, pole jäänud poodi ega sidekontorit, küll aga kool ja rahvamaja. Kõik, mida vaja, tuleb tarida kümne kilomeetri kauguselt Vändra alevist, kus on ka lähim pakiautomaat.

“Flokse ja teisi lilli hakkasin korjama põhimõttel, et oleks õisi kevadest sügiseni,” põhjendab Pärnumaal teada kollektsionäär huvi algust. “Sügisastrid tulevad veel pärast flokse, mida mul on üle saja sordi, päevaliiliaid on rohkem, paarisaja sordi ringis, need ei ole välja läinud, aga floksidele tegi liiga möödunud talv, mis oli paljudele taimedele väga kehv.”