Ukraina ja Venemaa sõda tikub koolieelikute mängudesse

Musooniku mängumaa perenaise Kristiine Mäe sõnutsi on Venemaa veresaun Ukrainas jõudnud laste padjasõttagi. Foto: Urmas Luik

Venemaa veresaun Ukrainas jõuab paratamatult ka inimkonna kõige õrnemate ja väiksemateni: lasteni. Ometi ei näe pere pisemad sõjapilte ja -videoid mitte ainult viimasel ajal teleekraanil vilkuvas uudiskanalis ega kuule selle kohta koolist-lasteaiast, vaid sõda ja vägivald kui narratiiv on lapsi juba kaua saatnud mängude kaudu. Nii oksast tehtud mõõkadega koduhoovilahingus kui mitmesugustes videomängudes. 

Seda, kas ja kui süütud need mängud on, kui hästi peegeldavad need reaalset sõda ja miks tekitavad need lastes nii palju elevust, selgitab Tallinna ülikooli tõsimängude lektor Mikhail Fiadotau. 

Kui hästi kujutavad videomängud, täpsemalt sõja- ja vägivallamängud, tegelikke olukordi? 

Iga mängu võib pidada reaalsuse abstraktseks mudeliks, mis tähendab, et see esindab reaalset maailma lihtsustatud viisil mingi valiku ja oma reeglite kaudu. Näiteks male, mis on üks varasemaid sõjateemalisi mänge, mida me tänapäevalgi mängime, esindab sõda väga abstraktsel viisil, millel on väga vähe sarnasust tegeliku sõjapidamisega.

19. sajandi lauamäng “Kriegspiel” (saksa k sõjamäng, toim), mida kasutati Preisi armee ohvitseride koolitamiseks, oli märksa realistlikum, tutvustades paljusid tänapäevastes videomängudes leiduvaid elemente, nagu erinevad maastikud ja tabamuspunktid (sõdurid võivad enne pea maharaiumist saada mitu lööki kuhugi teise kehapiirkonda).