Sirje Niitra ⟩ Rõõmuga kooli!

Üks vigadest, mida sageli tehakse, on kodus kooli ja õpetajate arvustamine. Foto: Urmas Luik

Olin jahmunud, kui vaid paar päeva enne kooli algust nägin ühes meie meelelahutusele orienteeritud telekanalis saadet pealkirjaga „Mina oma last kooli ei pane”. Tundus, et hea saade, sest seda näidati juba teist korda. Asusin vaatama. Tore küll, mõtlesin, millise sõnumi annab see lastele, kes rõõmsas elevuses koolitee algust ootavad, aga ka nende vanematele ja eriti õpetajatele, kes iga päev mõtlevad, kuidas seda tööd paremini teha.

Saates räägivad pered, kes on jätnud oma lapsed koduõppele. Enamasti on tegu vastutustundlike ja tarkade lapsevanematega, kes kindlasti annavad endast parima, et lapsed vajaliku hariduse ikka kätte saaks. Osal juhtudel on see valik põhjendatud. Seega ei soovi ma siinkohal nende otsust kuidagi hukka mõista.

Aga tahan rääkida muust. Näiteks sellest, kui tähtis on lastele sotsialiseerumine ehk suhtlemine omavanuste, aga ka laiema ringi õpetajatega kui ainult oma vanemad, kel enamasti puudub õpetajatööks vajalik ettevalmistus. Mäletan oma kooliajast, et hommikuti läksin kooli ootusärevusega ja õhtuti mõtlesin läbi, mida täna huvitavat teada sain. Mul tekkis seal palju sõpru, kellest mitmega käin pidevalt läbi tänini. Ehkki lõpetamisest on möödas juba väga palju aastaid, on meie lennu kokkutulekul endiselt üle 20 inimese. Räägime kooliajal juhtunust ja lõbu on laialt. Hea sõnaga meenutatakse alati õpetajaidki.

Argumente, eelistamaks koduõpet, tuuakse eelmainitud saates palju. Näiteks: kodus saab maksimaalselt arvestada laste eripäraga ja õppetöös kulgeda omas, rahulikus tempos. Ei pea näiteks õhtul väsinud peaga just selleks päevaks õppida antud ülesandeid nui neljaks ära tegema. See argument tundub tõesti põhjendatud olevat. Nagu seegi, et vahel antakse või jäetakse koju liiga palju teha. Samal ajal annavad koolis tunde inimesed, kes on nii oma ainet kui lastega suhtlemist aastaid kõrges koolis õppinud. Miks me neis kahtlema peaksime? Ühtlasi on koolides aineõpetajaile abiks tugispetsialistid, keda muidu annab linna pealt tikutulega otsida.

Aga kas lastelt küsitakse, mida nemad ise eelistaksid?

Sirje Niitra, Sauga kooli psühholoog

Saates küsiti: kes kasvatab koolis minu last ja miks ei võiks ma seda ise teha? Kõike võib küsida. Aga valutava hamba puhul ei hakka me ju ise seda kodus parandama! Kõlas isegi halvustav mõiste „riigilapsed”. Ometi tahame riigilt emapalka, lastetoetusi ja muid hüvesid ikka saada. Ongi hea, kui riik oma õppekavade ja metoodikaga laste suureks ja targaks saamisele õla alla paneb.

Eks paljudele ole laste koju jätmine, millega nood igal juhul paljust ilma jäävad, võitlus süsteemi vastu. Aga kas lastelt küsitakse, mida nemad ise eelistaksid? Vastikut koroonaaega, mis kahjuks pole möödas, meenutades tõdesime, et kodus õppimine ei meeldinud kuigi paljudele. Nädal või paar oli ehk okei, aga siis hakati kooli tagasi tahtma.

Vahel, ja kahjuks lubamatult sageli, pole lapsel koolis hea olla. Siin võib olla palju põhjusi, mis tuleb kodu ja kooli ühistöös välja selgitada, et siis probleem lahendada. Koolipsühholoogid ja sotsiaaltöötajad teavad rääkida, et mädakolle paikneb sageli just kodus, kus suhted sassis või polegi õiget pereelu. Üks nädal ühe ja teine teise vanema juures ei loo enamasti turvatunnet või puudub üks vanem oma vajaliku toetusega hoopis.

Üks vigadest, mida sageli tehakse, on kodus kooli ja õpetajate arvustamine. Jah, ka õpetajad on inimesed oma vigade ja puudustega, kuid siingi kehtib reegel: mine ja räägi asjad nelja silma all selgeks. Inimlikku kaitset vajavad nii õpilased kui õpetajad, keda meie haridussüsteemis nagunii napib. Just selliseid sõnumeid tahaks nüüd, kui kool algas, meediastki rohkem kuulda.