Sirje Niitra ⟩ Rõõmuga kooli!

Üks vigadest, mida sageli tehakse, on kodus kooli ja õpetajate arvustamine. Foto: Urmas Luik

Olin jahmunud, kui vaid paar päeva enne kooli algust nägin ühes meie meelelahutusele orienteeritud telekanalis saadet pealkirjaga „Mina oma last kooli ei pane”. Tundus, et hea saade, sest seda näidati juba teist korda. Asusin vaatama. Tore küll, mõtlesin, millise sõnumi annab see lastele, kes rõõmsas elevuses koolitee algust ootavad, aga ka nende vanematele ja eriti õpetajatele, kes iga päev mõtlevad, kuidas seda tööd paremini teha.

Saates räägivad pered, kes on jätnud oma lapsed koduõppele. Enamasti on tegu vastutustundlike ja tarkade lapsevanematega, kes kindlasti annavad endast parima, et lapsed vajaliku hariduse ikka kätte saaks. Osal juhtudel on see valik põhjendatud. Seega ei soovi ma siinkohal nende otsust kuidagi hukka mõista.

Aga tahan rääkida muust. Näiteks sellest, kui tähtis on lastele sotsialiseerumine ehk suhtlemine omavanuste, aga ka laiema ringi õpetajatega kui ainult oma vanemad, kel enamasti puudub õpetajatööks vajalik ettevalmistus. Mäletan oma kooliajast, et hommikuti läksin kooli ootusärevusega ja õhtuti mõtlesin läbi, mida täna huvitavat teada sain. Mul tekkis seal palju sõpru, kellest mitmega käin pidevalt läbi tänini. Ehkki lõpetamisest on möödas juba väga palju aastaid, on meie lennu kokkutulekul endiselt üle 20 inimese. Räägime kooliajal juhtunust ja lõbu on laialt. Hea sõnaga meenutatakse alati õpetajaidki.