Kalmistuvaht Mare teab kadunukeste lugu

“Siin on kiriklikke ja ilmalikke matuseid, peielaud on tavaliselt Koonga sööklas,” räägib Mihkli kalmistuvaht Mare Rääk kodutalu treppi lumest pühkides. Foto: Urmas Luik

Allika talu perenaine ja Mihkli kalmistuvaht Mare Rääk ütleb, et tal on nüüd koht, mis ei kao. Nii nagu Tarva side ja kauplus, kus ta enne 1995. aastat töötas. Sestpeale on tema kliendid need, kes kantud, jalad ees, Emmu mäele puhkama.

“Sel aastal on olnud juba neli matust, kõik vanad inimesed, aga eriti kurb on, kui maetakse noori või lapsi,” kõneleb Mare pehme vaikse häälega.

Kalmistuvahil on tööd aasta läbi. Talvel tuleb pearajad lahti lükata, kevadest sügiseni ajaloomälestiseks arvatud ja 1803. aastal rajatud surnuaial heakorda hoida. Käia üle neistki platsidest, millel hooldajakätt pole või peavad järeltulevad põlved teed esivanemate kääpale liiga pikaks pärast nende talumaade-metsade tagasisaamist ja rahaks tegemist. Sellises suhtumises kadunukestesse väljendub lähedaste loomus rohkemgi kui sõnades.

Kalmistu peaväravast läheb otsetee Vabadussõja monumendini, mis püstitati 1926. aasta kevadel ja taasavati laulva revolutsiooni koidikul, 1988. aasta suvel. Läheduses on samba taastaja praost Gustav Maaranna ja tema abikaasa Juta viimne puhkepaik.