Mihkli küla elule annavad hoogu kolm naist, Mare, Merike ja Marika, kellest ükski ei ole sealt pärit, kuid just nemad hüüavad lähema ja kaugema rahva kokku laadale, millest on saanud paikkonna tunnusmärk.
Kolm naist veavad Mihkli kihelkonna kultuuriseltsi
4. märts 2012, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal aastal juuli kolmandal laupäeval viivad kõik teed Rooma asemel Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusele Mihklisse. Soontagana maalinna väravasse jäävasse paika, mida mainib juba Liivimaa kroonika ja kus mühab Eesti võimsaim, ligemale 250aastane tammik.
Kadunud aegu tulevastega ühendava sümbolina ilmestab maastikku Pärnumaa vanim pühakoda, 13. sajandil ehitatud Mihkli kirik. Siitkandist on teada eesti rahvalaulu vanim üleskirjutus, 1680. aastal nõidumises süüdistatud talupoja Ralli Hansu ülekuulamisprotokolli tähendatud nõelamängulaul.
Selle laulu asemel on isadelt poegadele kandunud Mihkli laada laul, mis algab uljaste sõnadega: “Kui mina Mihkli laadalt tullin, siis ma päris purjus ollin, laadalt ostsin suure pulli, mis mul kalliks maksma tulli …”.
Taastatuna 24. suve
Sõjaeelsest iseseisvusajast pärit laadatava on muutunud, sest seda ei peeta enam mihklipäeval, 29. septembril, mis vanarahvale oli töökalendri pööripäev, vaid tükk maad varem. Lehmi, sigu, hobuseid tänapäeval laadakaubaks ei tooda ja müümisest-ostmisest tähtsamaks on tosina aastaga muutunud kultuuriline meelelahutus ning kihelkonnapäeva sättimine samasse nädalasse.
MTÜ Mihkli Kihelkonna Kultuuriseltsi naistrio, Lõpe põhikooli direktor Mare Paarasmaa, õpetaja ja vallalehe Junnumaa Kuukiri toimetaja Merike Pikkmets ja MTÜ Oidrema Naisseltsi juhatuse liige ja Oidremaa mõisa perenaine Marika Erismaa on see mastipuu, mis hoiab üleval piirkonna elu.
“Tänavune on 24. laat, aga esimesi ei korraldanud meie ja kihelkonnapäeva teema on “Ajaratas”, eelmiste aegade sidumine tänastega,” seletab Merike kui projektijuht.
Varasematel kihelkonnapäevadel on käsitletud piirkonna 12 mõisa lugu, hariduse andmist ja koolikorraldust, vabariigi juubeliaastal tehtud tagasivaade 90 aastale, teemaks võetud Koonga valla 20 tegevusaastat.
Septembrist peale panevad naised kokku järgmise maineürituse kava ja projektijuht on kulutanud tunde arvuti ees, et kirjutada kohaliku omaalgatuse programmi järjekordne rahataotlus.
“Tähtis on teha üritusi selle mõttega, et see on üks ja ainus,” jagab Merike oma põhimõtteid vallalehes. “Muutudes masstoodangu masinaks, ei jõuaks enam südamega seda asja teha.”
Juured toovad tagasi
Südamega tehtud asjad lähevadki hinge. Viimase laada eel olid korraldajate üllatuseks kolm nädalat varem kõik kauplemise platsid kinni pandud, tokkidega tähistatud.
“Aga ükskord sain hommikul hirmsasti riielda ühe kaugemalt tulnud kaupleja käest, kes oli kuuest juba kohal, oli sõitnud ja sõitnud ja arvanud, et jõuab maailma lõppu välja, enne kui Mihkli kiriku torn paistma hakkab. Kui ta kohal oli ja ühtegi hingelist ei näinud, arvas, et teda on ninapidi veetud, aga õhtul käis vabandamas, et tegi ennatliku järelduse,” meenutab Merike kerge muhelusega näol.
Tavakohaselt toimub kirikus kontsert ja toimkond on platsil lavale esinema varakult rääkinud mõne ülipopulaarse solisti. Aga naised on kogenud aastatega sedagi, et väljakuulutatu ütleb viimasel hetkel kohaletulekust ära. Siis hakkab tööle paanikanupp, et leida tema asemele 24. tunnil keegi teine.
Kultuuriprogrammi kokkusättimisel on sujunud koostöö Eesti Kontserdiga ja oma värvingu maakohas annavad naabervaldade ja kohalikud tantsijad-lauljad.
“Kui laat on läbi, siis oleks nagu suvi läbi,” nendib Mare.
“Kihelkonnapäeva ja laada korraldamine on hoopis teisest ooperist kui argitöö, see ei ole rutiin, meil on oma pered ja lapsed, miniad ja väimehed välja koolitatud, moodsamalt öeldes: kaasatud,” seletab Marika.
Uhke tunne olevat neil, kes saavad öelda: ma käisin ka abiks!
Uued põlvkonnad kasvavad peale, tavad tugevnevad. Südasuvel mällu kinnistunud laupäeval heinakuus korraldavad Mihklis oma kokkutulekuid suguvõsad ja kunagised kooli- ja klassikaaslased. Rahvasportliku ja kultuurilise meelelahutuse eest kannavad hoolt teised, sedavõrra on vaeva vähem.
Koonga abivallavanem Silver Seegar ütleb, et piirkond toimib, olgu kinnituseks kas või Mihkli piirinaabrid Emmu ja Veltsa küla, kuhu nooremaid lastega peresid jätkub.
“Loodus on ilus, lausa omaette väärtus, mida inimesed seal hoiavad,” teab agronoomina kunagises Soontagana kolhoosis alustanud mees ümbruskonda hästi. “Aga piirkonna pärl on Mihkli laat, mis rahvast kokku toob ja siinsete juurtega inimeste kokkukuuluvustunnet ergutab.”