Karmen Koppel ⟩ Olgem teineteise vastu lahked ja mõistvad!

Südames tahame ju, et kool ei oleks lastele pelgalt kohustus, vaid ühtlasi võimalus leida sõpru ja jõuda iseendas äratundmisele, mis on just neile see õige. Foto: Urmas Luik

Juba 14 aastat olen tähistanud emana kooliaasta algust. Ja teinud seda seni ikka astrite ja ootusärevusega. Soov näha oma lapsi rõõmuga minemas on omane usutavasti igale vanemale. Sest südames tahame ju, et kool ei oleks lastele pelgalt kohustus, vaid ühtlasi võimalus leida sõpru ja jõuda iseendas äratundmisele, mis on just neile see õige.

Tõsi, alati ei kulge kõik rajad sirgelt ja vahel on mõni lõik väga okkaline. Mäletan enda kooliajast, kui sattusin olukorda, kus jäin süüdlaseks kooliõe uhiuue nahkranitsa lõhkumises. Nimelt oli keegi ranitsa küljele lõiganud pika vao ja et mina istusin viimasena kotiomaniku pingis, sai minust ka juhtunus süüdlane. Ometi ma ju teadsin, et ei teinud seda. Pidin karistuseks järgmisel päeval kooli tooma kümme rubla, mis tundus tookord hirmutavalt suur summa, sest hea koorejäätise sai kioskist juba 20 kopika eest.

Nii ma siis läksin, pea norus ja pisarad silmis, muserdatuna ebaõiglasest süüdistusest järgmise klassi ukse taha uut tundi ootama. Õpetaja, kes meid klassi lubama tuli, aga märkas minu löödud olekut, astus mulle ligi ja kuulanud mind ära, lausus väga rahulikult: “Mina usun, et sina seda ei teinud, ja maksan ise sinu eest selle raha ära.”