Mikk Pärnits ⟩ Jauramine venekeelse õppe kaotamise ümber

Haridussüsteem vajab ümbermõtestamist. Foto: Arvo Meeks

Venekeelne õpe jääb. Ehk on selle ümber norimine vaid emotsionaalsusega mängiv viis juhtida tähelepanu mitmest kohast lagunevalt Eesti haridussüsteemilt?

Ilmselgelt hakkab koolisüsteemi kriis jõudma punkti, mille najal venekeelne õpe jääb veel kauaks. Ehk tulevad venekeelsed õpetajad veel eesti koolidessegi appi. Pole kedagi muud võtta. Teine variant on olla tõesti apartheidlik ja keelduda vene taustaga lastele hariduse andmisest, hoidmaks neid edasi Ida-Virumaa segregeeritud getodes, eemal konkurentsivõimelisest tööturust ja ühiskonnast.

Tanki eemaldamise ja venekeelse õppe üle jauramisega on tunda valimiste lähenemise roiskuvat hõngu. Realistlikult vaadates tuleks siinsetele rahvusvähemustele tagada kultuuriautonoomiast lähtuvalt omakeelne õpe. Samuti oleks tervislik lõpetada vene inimeste Kremli esindajatena vaatamine ja lõpetada nende süüdistamine Nõukogude Liidu kuritegudes. Süüdlased on ammu surnud. Need tankistid on surnud või suremas. 

Vene inimeste peal enda kibestumise ja valu väljaelamine on russofoobia väljendus. Keelega kiusamine on samasugune karistusmehhanism. Huvitav oleks teha kõigile kodanikele iga viie või kümne aasta tagant emakeele eksam ja need, kes seda ei läbi, jäävad kodakondsusest ilma. Eesti keele oskus pidi olema ju Õige Eestlase märk. Seega pole probleem venelased, vaid meie traumeeritud suhestumine maailmaga. 

Väevõimuga eestistamine ei erine kuidagi venestamisest ja mis mõte on koletisega võideldes ise koletiseks muutuda?

Mikk Pärnits

Russofoobia teine märk on rahvuslaste fantaasiast tulnud mõte küüditada vene keelt kõnelevad inimesed Eesti Vabariigi territooriumilt, “teha neile tagasi”. Väevõimuga eestistamine ei erine kuidagi venestamisest ja mis mõte on koletisega võideldes ise koletiseks muutuda? Eesti Vabariik peaks Venemaast erinema oma põhimõtetelt ja tegutsemisviisidelt, austama kõiki inimesi ja tagama neile sõnavabaduse. Eesti on valinud Euroopa Liidu, läänemeelsuse ja demokraatia. Ma olen nende ponnistuste koha pealt uhke, sest neid pole Ida-Euroopas kerge viljelda. Ja mida rohkem me Venemaast erineme, seda enam oleme neile pinnuks silmas. Ukrainasse tungis Venemaa konkreetselt seetõttu, et see nihkus oma vabast tahtest lääne poole.

Sisutu venelastele ärategemine ja võimu näitamine on väiklane, ebaküpse riigi tegevus. See ei vii kusagile. Haridussüsteem tundub vajavat kolossaalset ümbermõtestamist, praegune koolisüsteem tundub rajanevat 19. sajandi industriaalmudelil, kus eluks ette valmistamisega pole midagi suurt ühist, pigem treenitakse tehasetöölisi. Rahvuslik neurootilisus pimestab ja takistab meid inimesena edasi liikumast. Selle asemel kedratakse narratiivi väljasuremisest, aga jutt käib ainult ühe ideoloogia ammendumisest. 

Haridussüsteem saab kapitaalremondi ainult sel juhul, kui eemaldume veel rohkem rahvusluse ideoloogiast, mis keskendub igavesele konfliktile ja esitab eestlast või venelast (ka Putin on rahvuslane) kui pidevas ohus valget ninasarvikut. See pole nii. Keel ei ole mõeldud relvaks. Riik ei ole mõeldud vanglaks. Eesti pole enam ammu mingi ohver. Ohvri kuvand kuulub Venemaale, mis on naeruväärne ja hale. Meie peaksime toimima teisiti. Ja see on totaalselt meie teha. Meie vaba valik.