Toomas Kivimägi ⟩ Inflatsioon – sõjamaks

Kõige valusam on neil, kes hoiavad oma aastatega kogutud raha arvelduskontol või sukasääres. Foto: Arvo Meeks

Üks tont käib ringi mööda Euroopat – inflatsioonitont. Hinnad tõusevad ja raha väärtus langeb. Kõige valusam on neil, kes hoiavad oma aastatega kogutud raha arvelduskontol või sukasääres. Kõik on alles, aga number on eksitav, kuna sama raha eest saab kümme protsenti vähem asju kui aasta tagasi. Inflatsiooninumber üks–kaks protsenti on teretulnud ja soosib majanduskasvu, aga kümme protsenti (ELi keskmine) on suur probleem. On palju peresid, aga ka väikeettevõtjaid, kelle eelarves selle katmiseks varu pole.

Miks nii? Peapõhjus on Putini sõda Ukrainas, mistõttu võib inflatsiooni nimetada ka sõjamaksuks. Lääne möödapääsmatud sanktsioonid Venemaale (aga ka vastupidi) lõhuvad seniseid tarneahelaid ja tekitavad defitsiiti. Koos sellega tõusevad hinnad, kuna nõudlus on suurem kui pakkumine. Vedajaks energiakandjad, kuna Euroopa on aastakümnetega seadnud end suurde sõltuvusse Vene gaasist ja naftast. Mida kaugemale sõltuvus on arenenud, seda keerukam ja kulukam on sellest väljuminegi. Kiired alternatiivid on mitu kordades kallimad. Näide kodust: kui Pärnu linna gaasibusside veolepingus oli CNG (sururõhugaas) hind lepingut sõlmides euro kilogrammi eest, siis mõne päeva eest oli hind 4,99 eurot kilo. Tõus viis korda! Keegi kas läheb pankrotti või peab keegi juurde maksma.

Hinnatõusul on teinegi sõja varju jäänud põhjus. See on Euroopa Keskpanga aastaid kestnud ohjeldamatu rahatrükk. Eesmärk oli üllas: elavdada majandust, ent (kauba) katteta raha valamine turule soosib samuti hinnatõusu. Nüüd on keskpangad nii USAs (föderaalreserv) kui ka Euroopas hakanud inflatsiooni jõuliselt ohjeldama. Põhiravim on intressimäärade tõus, mis tähendab, et laenamine muutub kallimaks. See ei soosi majanduskasvu ega meeldi ka laenuvõtjatele, tekitades omakorda lisakulu. Kui viimased seitse aastat said eluasemelaenu võtjad nautida miinusmärgiga Euribori, mis tähendab, et pangapoolsele marginaalile midagi ei lisandunud, siis nüüd on see pöördumatult muutunud. Mõne kuuga on nullist saanud 1,3 protsenti ja poleks üllatus, kui õige pea on see kaks protsenti. Minu laenukoormuse juures (250 000 eurot) tähendab lisandunud 1,3 protsenti 3250 eurot lisakulu aastas ...