L, 1.10.2022

Andrei Korobeinik ⟩ Pärnu koalitsiooni lõppvaatlus

Andrei Korobeinik
, Pärnu linnavolikogu esimees (Keskerakond)
Pärnu koalitsiooni lõppvaatlus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Andrei Korobeinik
Andrei Korobeinik Foto: Mailiis Ollino

Pärnu linna koalitsioon valimisliidu, Reformi- ja Keskerakonna vahel pidas vastu alla aasta. Valimisliidu juht, linnapea Romek Kosenkranius otsustas Keskerakonna asemel võtta nüüd partneriks Isamaa ja see muudatus vormistatakse ära lähiajal. 

Kokkuleppe Isamaaga saavutas Kosenkranius kolmapäeval, iga päev toimuvad koalitsiooniläbirääkimised ja tänaseks on Isamaa jõudnud oma liikmetele lausa töökohti jagada linnavõimu juures. Linnapea aga väidab jätkuvalt, et vana koalitsioon toimib, liigume rõõmsalt koos edasi. Üldiselt on Eesti poliitikas kombeks pidada üht koalitsiooni korraga ja uue partneriga suhet vana partneri olemasolul ei alustata, aga võimalik, et süüdi on suvepealinna vabameelsem õhkkond: mis juhtub Pärnus, jääb Pärnusse.

Koalitsiooni loomisel eelmisel sügisel lubasid partnerid, et koostöölepe tehakse neljaks aastaks, kuid sõnapidamine poliitikas päris alati ei toimi. Koalitsioonivahetuse põhjus on see, et riigieelarvest 8,6 miljoni euro Pärnu sillaraha eraldamise blokeerinud Isamaa esindaja Andres Metsoja ja Reformierakonna esindaja Toomas Kivimägi lubasid sillaraha vabaks lasta. Või noh, mitte päris, lugege peenikest kirja.

Võimu ja sillarahaga kauplemine

Romek Kosenkranius müüs Pärnu koalitsiooni maha viie miljoni euro eest, mida Andres Metsoja ja Toomas Kivimägi lubasid järgmise aasta riigieelarvesse Pärnu uue silla ehituse jaoks panna. See on küll väiksem kui nende kahe poolt põhja lastud 8,6 miljonit riigitoetust, aga midagigi. Ja üleüldse, pessimist võib öelda, et kaks tublit poliitikult varastaid pärnakatelt 3,6 miljonit, optimist aga võib hoopis välja tuua, et viis miljonit jätsid nad ju siiski alles.

Pealegi paneb tänane Toompea koalitsioon 20 miljonit Pärnu sillaraha riigieelarve strateegiasse kirja. See on dokument, mida kirjutatakse iga aasta ümber ja sellised eraldised kipuvad sealt paraku kaduma – nii juhtus hiljuti näiteks Tallinna haigla ja Rohuküla raudteega. Enne valimisi oli raha olemas, kui ehituseks pidi minema, siis enam mitte. Kui omavalitsusel on soov, siis ehitagu, kuid riigiraha sellele enam ei anta. Aga silmapetteks on hea küll, võib ju väita, et 20 miljonit on lubatud, mis siis, et suvepealinna ei jõua see raha kunagi.

Toomase ja Andrese mänguplaan polegi väga pikk ja lõpeb juba märtsis toimuvatel riigikogu valimistel. Järgmist riigieelarvet järgmise aasta sügisel valmistab juba uus koalitsioon, aga neid kaht see enam ei huvita, sest peamine on riigikokku pääseda. Kui Pärnu kolmanda silla ehitus algab aasta pärast, peaks just järgmises riigieelarves sillarahastuse vajadus kõige suurem olema. Iroonia seisneb aga selles, et ei Reformierakond ega Isamaa plaani viiele miljonile lisaks ühtegi senti riigikassast eraldada isegi siis, kui nad mõlemad juhtuvad sel ajal riigis koalitsioonis olema. Ehk siis pea kogu sillaehituse kulu peab lõpuks Pärnu linna eelarvest katma.

Koalitsiooni loomisel eelmisel sügisel lubasid partnerid, et koostöölepe tehakse neljaks aastaks, kuid sõnapidamine poliitikas päris alati ei toimi.

Reformierakonna ja Isamaa jaoks ei ole see sugugi uus strateegia. Võime meenutada kas või paari kuu tagust hooldekodukoha lubadust igale soovijale pensioni eest. Pärast koalitsioonileppe sõlmimist avastati, et midagi pole olnud, päris sellises sõnastuses ei ole kokkulepet tehtud, eakad inimesed on väga tublid ja saavad ise hakkama, omavalitsused ka. Jõudu ja jaksu neile kõigile! Toona jäid Reformierakonna ja Isamaa pettunud puudliks koalitsiooniläbirääkimistel sotsid, nüüd on puudli rolli ennast sisse elamas Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ja koos temaga meie kõik – Pärnu linna elanikud, kes uue silla ehituse oma taskust kinni maksavad.

Kuid tõepoolest, kritiseerida võib igaüks, aga mis on uue silla puhul lahendus? Pärnu linna jaoks head lahendust ei ole paraku enam olemas. Silla ehitamiseks on täna ajalooliselt halvim periood. Hea ja soodne aeg jäi kasutamata tänu Andres Metsojale, kes kolm korda blokeeris Keskerakonna ettepaneku sillaraha eraldamiseks Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonis Toompeal, ning Toomas Kivimäele, kes pani samale ettepanekule veto Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonis. Ajastus on halb, aga just täna ja siin me elame, ning just praegu jõudis vana Kesklinna sild avariiolukorda. Kui me kohe uut silda ei ehita, peame vana silla remontimiseks Pärnu kesklinna auto- ja bussiliikluse poolteiseks aastaks halvama. 

Luige luigelaul

Peame silmas pidama sedagi, et ilusat Luike me Pärnu jõele enam ei saa. Kõik pärnakad mäletavad uhket sillaprojekti “Luik”, millest sai mitmeks aastaks meie unistus. Unistuseks see paraku jääbki. Luige esialgne hind oli 42 miljonit eurot, kuid praeguseks on selle maksumus tõusnud paar korda, 100 miljoni kanti. Uue silla riigihanke piiriks tuleb aga vaid 50 miljonit (ja vaid viis miljonit sellest maksab riik). Sedavõrd marginaalne riigitoetus koosmõjus ehituskriisiga tähendab, et Luik jääb ilusaks pildiks ajalehtede arhiivides. “Aitäh”, Toomas ja Andres! Tänu teile tuleb Pärnusse kehvem, aga selle eest linnaeelarve jaoks kallim sild.

Meie Luige nahka pistnud Kivimägi ja Metsoja on oma unistuse täitnud ning käsikäes Pärnu koalitsiooni jõudnud. Ja Pärnu linnapea Romek Kosenkranius otsustas võimuga kauplemisega kaasa minna ja müüs vanad partnerid maha. Aga nii see kohalik poliitika Pärnus käib, Romek pole sugugi teerajaja. 

Minu ja teiste Keskerakonna esindajate umbusaldamiseks leitakse lähiajal mõni formaalne põhjus, aga see ei olegi nii väga oluline.

Viis aastat tagasi reetis Metsoja Reformierakonna (häältesaak eelnevatel valimistel: 1009), kolm aastat tagasi reetis ta valimisliidu (700 häält), eelmistel kohalikel valimistel sai ta 439 häält. Samal kursil liigub Kivimägi: 3338 häält kohalikel valimistel üheksa aastat tagasi, 1516 viis aastat tagasi ja 1244 häält eelmisel aastal. Nüüd loodavad nad, et toovad võidukalt viis miljonit justkui “enda raha”, pärnakad andestavad neile kerge libastumise ja unustavad pea üheksast miljonist ilmajäämise, ja sealt need hääled valimistel tulevad. Raske muidugi ennustada, kuid mulle selline poliitika eriti vaimukas ei tundu. Jah, kergeusklikke on igas ühiskonnas piisavalt, aga Toomase ja Andrese hääbumistrend näitab selgelt, et Pärnus on nutikaid inimesi tunduvalt rohkem, kui need tublid kolleegid arvavad.

Valimistulemused tõestavad, et valija pole sugugi loll, kuid kellega sa ikka seda poliitikat teed, kui ühed ja samad näod on ümberringi. Tänu “kahe tooli seadusele”, mis võimaldab riigikogu liikmetel osaleda kohalikus poliitikas, ei suuda tublid kohalikud tegijad valimistel riigikogu saadikutele erakonna sees konkurentsi pakkuda. Kohalikele inimestele meedia rambivalgust lihtsalt ei jätku, seega metsojadest ja kivimägedest me niipea lahti ei saa. Loodan, et varem või hiljem saab Toomase, Andrese ja nüüd ka Romeki poliitilise karjääri suund tõestuseks, et võimuga kauplemine ja partnerite reetmine edu ei too ning et uued Pärnu poliitikasse tulijad teevad sellest omad järeldused. Sinna on paraku veel aega.

Minu ja teiste Keskerakonna esindajate umbusaldamiseks leitakse lähiajal mõni formaalne põhjus, aga see ei olegi nii väga oluline. Pärnu volikogu esimehe ametis olen kodulinna teeninud suure osa eelmisest aastakümnest. Peale Isamaa esindaja Andres Metsoja lahkumist volikogu esimehe kohalt taaskäivitasime kodanikuühiskonna ümarlaua töö, moodustasime eakate nõukogu, andsime opositsioonile hääleõiguse tagasi. Hiljuti jõudsime põhimõttelisele kokkuleppele teiste Pärnumaa omavalitsustega, et koostöö omavalitsusliiduga jätkub tugevamatel ja Pärnu linna jaoks õiglasematel alustel.

Alati saab ja peab tegema rohkem, aga üldiselt olen kolleegidele tänulik, et õiged asjad toetuse said ning Pärnu linna juhtimine muutus demokraatlikumaks. Nüüd enam mitte kauaks, aga asi seegi. Ja Pärnu edusse panustan ma loomulikult edasi, nii opositsioonis kui koalitsioonis olles!

Märksõnad
Tagasi üles