/nginx/o/2017/11/23/7339387t1hd27f.jpg)
/nginx/o/2022/09/12/14825157t1h98a5.png)
On üllatav, et kedagi üllatab Isamaa soov pääseda Pärnus koalitsiooni. Olin Andrei Korobeinikust (edaspidi Andrei) seni paremal arvamusel, uskudes, et ta saab sellest aru, paraku hindasin üle. Isamaalaste aktsiad tõusid märgatavalt koalitsiooni muutusega Toompeal, kus nad on taas otsustajate laua taga. See loeb.
Ei eitagi, et ajendatuna sellest on olnud mõttevahetusi, aga koalitsiooniläbirääkimistest oli vara kõnelda, kuna oli nii poolt- kui vastuargumente, mis vajasid põhjalikku kaalumist. Paraku või õnneks (ei teagi, kumb õige) ei pidanud Keskerakonna närvid vastu (tehes sellega edasised eelistused lihtsamaks). Mille muuga seletada Jüri Ratase ettepanekut Isamaale eelmisel neljapäeval luua Pärnus võimuliit Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ehk EKREga. Ehk visata üle parda linnapea Romek Kosenkranius, tema valimisliit ja Reformierakond. Hea toon olnuks nii otsustavast käigust informeerida oma seniseid koalitsioonipartnereid (üks koalitsioon korraga), kuid seda ei tehtud, ja ilmselt ongi seda Keskerakonnast palju tahta. Teine kultuur, teised väärtused.
Absurdini on Andrei luuletanud muutusi seisukohtades Pärnu kolmanda silla rahastamise kontekstis seoses uue võimaliku koalitsiooniga. Siin ei muutu silpi ega komakohtagi, vähemalt ei minul, Reformierakonnal ega linnavalitsusel. Olen viimasel viiel kuul kirjutanud vähemalt kümme kirja neile, kes otsustavad, et Pärnu linn (mitte mina ega Reformierakond) vajab uue silla rajamiseks vältimatult riigi toetust minimaalset 20 miljonit eurot, sellest viis miljonit 2023. aasta eelarves, 7,5 miljonit 2024. ja 7,5 miljonit 2025. aastal. Minule on oluline, et see kajastuks riigieelarve strateegiaski (RES), mida Andrei arusaamatult naeruvääristab.
Pärnu linn on samuti teinud oma (järjekordse) rahataotluse (praeguse koalitsiooni kiri, Andrei, kui sa pole kursis) ja mul pole infot, et keegi ka seda kavatseks muuta. Linnavalitsuse taotlus on esimest korda (sic!) suurem kui minu „küsitu“ (kokku 30 miljonit eurot, sellest viis miljonit 2023. aasta riigieelarves). Need taotlused on tehtud ja siin ei muutu mitte midagi, kui muutub koalitsioon Pärnus. Pole mingit vajadust. Ehk, Andrei, sinu jutt viiest miljonist kui riigi maksimaalsest taotlusest ja üleöö lauale kerkinud numbrist on paremal juhul märk sinu ebakompetentsusest, selmet pahatahtlikkus.
Peale selle tuletan meelde, et silla ehitus kestab umbes 36 kuud ja lepinguni jõuame kõige varem teises kvartalis järgmisel aastal. Seega, iga mõtlev inimene saab aru, miks 2023. aasta eelarvest taotlus just sellises summas (viis miljonit eurot, mitte rohkem ... Eriti kui uskuda Andrei väidet, et leping sõlmitakse alles aasta pärast, mis pole täpne, aga siiski mitte välistatud (kui tekib vaidlusi). Ent seda enam ei kannata aastaks 2023 rohkem küsida.
Milline on Keskerakonna ja Andrei panus sillale raha leidmisel? Oli helge hetk mõni kuu tagasi minister Taavi Aasa kabinetis (koos Romeki ja Andreiga), kus leppisime kokku vahetada ajakriitilised 8,7 miljonit eurot Pärnu sillale (kuna oli ilmne, et me ei suuda seda Euroopa Liidu seatud tähtajaks ära kasutada) ümber Kose–Mäo lõigu ehituse riigieelarve raha vastu. Summad klappisid, lõime käed. Paraku selgus, et see teelõik läheb kallimaks, mistõttu kulus ära nii „Pärnu silla raha” kui see, mida minister meile lubas. Ehk kui Aas kustutas viimast korda tule ministrikabinetis, oli Pärnule antud lubadusest järel ümmargune null. Tänini. Parafraseerides ja kopeerides Andrei sõnakasutust tema arvamusloost, võiks öelda, et „Keskerakond varastas pärnakatelt 8,7 miljonit eurot”, mina siiski nii ei väida.
Aga kohtumisel ministri juures oli inimesi, kellele kokkulepped tähendavad rohkem, ehk otsime jätkuvalt võimalust koostöös ministeeriumiga katta osaliselt Pärnu silla rahataotlust Euroopa Liidu muudest meetmetest.
Kes kärpis luige tiivad? „Mina ei teinud, teised tegid ka ...” Kes oli volikogu esimees, kui lükati tagasi esimene hange? Andrei. Kes oli volikogu esimees 22. märtsil 2022, kui Pärnu Postimehes ilmus artikkel pealkirjaga „Pärnu linn heidab kolmanda silla võidutöö üle parda”? Ikka Andrei, tollal lausa kahel toolil ehk Toompeal koalitsiooniski.
Andrei arvamusloo tonaalsust hinnates oleks silla rahata jäämine Keskerakonna pidupäev. Aga ma soovitaks pidutsemiseks mõnda paremat põhjust. Neid ikka leiab, nutikust sul, Andrei, on.
Kuidas läks kellelgi viimastel valimistel? Ka see teema köidab Andreid, targu ei räägi ta Keskerakonnast. Detailidesse minemata: Reformierakonnal oli üheksa mandaati ja me suutsime oma esindatuse volikogus säilitada (üheksa kohta). Keskerakonnal oli seitse mandaati, kuid nelja aastaga kaotasid nad iga kolmanda oma valija toetuse, see tähendas tagasihoidlikku viit mandaati volikogus. Ehk rääkides „hääbumistrendist”, soovitaks vaadata peeglisse. Ja Andrei, ära unusta: mida tugevam nimekiri, seda rohkem hääled lahustuvad!
Kas on midagi isiklikku? Minul, erinevalt Andreist, kindlasti mitte. Ja polnud meil mingit sõda koalitsioonis, nagu meedia rõkkab. Oli eriarvamusi, vähe suhtlust, aga saime hakkama. Ent olukord muutus kardinaalselt pärast seda, kui Jüri Ratas tegi meie selja taga ettepaneku luua Pärnus koalitsioon Keskerakonna, Isamaa ja EKRE vahel. Eesmärgiks vaid võimulpüsimine, mis sest, et sillaga olnuks hüvasti ...
Seletus pealkirjale. Kõik mäletavad hästi, kuidas Keskerakond soovis mängida Toompeal auti Reformierakonda, paraku kukkus iseenda võttest selili ja langes opositsiooni. Ja nagu ühest korrast vähe oleks! Täpselt sama katse tegi äsja Keskerakond Pärnus: viskame populaarse linnapea Romek Kosenkraniuse, valimisliidu ja Reformierakonna üle parda. Tundub, et kordub Toompea stsenaarium. Keskerakond langeb opositsiooni ka Pärnus. Andrei, ega ometi sina? Mida külvad, seda lõikad!