Vambola Paavo ⟩ Kui haridus ei ole valgus
Õppeaasta on alanud ja toob nagu alati kaasa ootused. Paraku on osa koolijuhtide meel mõru. Aina vähemaks jääb aastatega neid, keda klassi ette saata. Õpetajate põud aina süveneb. Eriti maal. Noored ei taha sinna minna. Argument on ikka üks: “Mis ma kolkasse lähen, seal pole midagi teha.”
Tallinna ja Tartu inimesest võib aru saada. Kui oled linnas elanud, siis kaugemale ei kipu. Oli nii minugi ülikooliajal, et kolm neljandikku kursusest moodustasid pealinlased. Linnast eemal pole kino, meelelahutust, pood on kaugel,vahemaad pikad. Kooli sõitmiseks tuleb noorel soetada auto ja leida elamine. Napib raha. Selle saamiseks tuleb viskuda aastakümneteks panga orjusesse ja mässida end laenudesse.
Haridusminister on optimistlik ja kinnitab, et õpetajana tööd alustajate arv on üldhariduskoolides viimastel aastatel tõusnud, ületades õpetajaametist lahkujate arvu. Nii võib see olla linnades. Väiksematesse kohtadesse meelita ikka tikutulega. Ministri arvates ei ole probleem õpetajate puudus, vaid kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate suur hulk.
Väiksemas koolis peab õpetaja olema nagu orkester. Et töötada normkoormusega, pead andma mitut ainetundi. Võõrkeele kõrval tuleb õpetada geograafiat ja ajalugu. Kehalise kasvatuse õpetaja peab jagama füüsikat ja teadmisi tööõpetuses. Hea, kui jagub selliseid universaale. Kui poleks, oleksime käpuli. Minister on optimist.
Väiksemas koolis peab õpetaja olema nagu orkester.
Noori mehi kooli ei meelita. Nad ei lase endale pähe istuda ega ole süljetopsid. Õpilastele on antud erakordselt suured õigused ja alati jääb süüdi õpetaja. Hoolekogugi on vanemate poolel ja annab kaagile õiguse. Õpetaja on jätkuvalt narts.
Ministeerium õpetajaid ei kaitse.
Meesõpetajat ei meelita ka 2000–3000eurose palgaga. Kui koolijuht maksakski rohkem, tekib palgalõhe ja kohe on platsis soovolinik ja sotsid. Dikrimineerimine ja vahettegemine. Kui see mõttemaailm ei muutu, ei maksa loota koolidesse juurde noori mehi. Pelgalt missioonitundest ega altruismist peret üleval ei pea.
Minister võib rääkida õpetajate palgatõusust ja sellest, et see peab olema riigi keskmisest 120 protsenti. Raha ei paista eelarves kõigiks lubadusteks olema. Õpetajate endi sõnutsi motiveeriks ja oleks suurem abi riigisoodustustest ja omavalitsuse toetustest. Palgatõusu sööb inflatsioon ära.
Toeks oleks kommunaalkulude katmine, kütte ja elektriarvete kompenseerimine. Auto on tarbeese. Kui omavalitsus hüvitaks kuus õpetajale bensiinikulud teatud summas, näiteks 150–200 eurot, oleks seegi suur asi. Ka eluasemelaenu võiks riik õpetajale teatud perioodi töötamise järel kustutada. Kui suudaksime selle mehhanismi käivitada, küllap tuleks mõnigi noor maale. Jõukad omavalitsused saavad mõndagi lubada. Väiksemates ja vaesemates kohtades on olukord keerulisem.
Soomes maksab riik Lapimaale minejatele iga kuu lähetustoetust, mis katab kommunaalkulud ja muud väljaminekud, raha jääb ülegi. Mõistagi pole me nii jõukad kui põhjanaabrid. Soomlased on heaoluühiskonda ehitanud 60 aastat või kauemgi. Soomlane maksab ausalt makse ja kust need jagatavad hüved ikka tulevad kui mitte riigile laekuvatest tuludest?