/nginx/o/2015/01/02/3650467t1hd276.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5064451t1hf430.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14115726t1h6c0e.jpg)
/nginx/o/2022/09/21/14846538t1h3261.jpg)
Väikesesse metsatukka pole ju võimalik ära eksida – nii arvasin veel paar kuud tagasi. Ometi suutsin umbes ruutkilomeetrises puukõrbes, kus olen kümneid ja kümneid kordi patseerinud ja metsaande nõutanud, lootusetult puusse panna.
Tellijale
Video ⟩ Kuidas ma seenemetsast eesli leidsin
Olen sumedal juulipäeval just ühe lemmikkukeseenekoha lähistele jõudnud, kui avanevad taevakraanid ja leian ennast loodusliku duši alt. Kuna seenekohani on jäänud vaid mõnikümmend sammu, ei lase ma ennast paduvihmast morjendada, sest tagasitee autoni on pikem kui jalutuskäik metsahärja liha letini. Ja kui metsa juba tuldud, ei saa ju sellisest pisiasjast nagu taevavesi väga välja teha: kuivaks ei jää ju nii ehk naa. Kui vihm, siis vihm.
Salakoht ei valmista taas kord pettumust, aga kui oled juba soonele sattunud, on vaja pista korvi veel üks, ja veel üks, ja siis veel üks ... ning hoida silmad lahti, sest taamal puu all sambla sees võiks kollast karva seenemikke olla veel. Ongi: kes otsib, see ikka leiab.
Kui KÕIK seened kenasti korvis ja aeg kurss auto poole võtta, avastan, et teekond kipub kuidagi pikaks venima. Paarsada meetrit ei kipu kuidagi läbi saama ja ümbrus pole ka päris see mis mälusoppidest tuttav. Aga pole hullu, just niisugune võpsik on pärast mõne aasta tagust raiet ainult VEIDI eemal sellest kohast, kus harjumuspärane rada tavaliselt suure tee peale viib. Ainult 50 meetrit veel ja olen tuttaval teel.
Kui palju inimesi metsa või maastikule eksib, ei tea vist keegi, sest tõenäoliselt leiab suurem osa kimbatusse jäänuid ise varem või hiljem tuttava teeotsa üles. Selliseid juhtumeid, kus eksimisest on teatatud politseile, on tänavu Pärnumaal teada kolm, mullu 18 ja tunamullu 16.