Suur lugu ⟩ Ukrainas sõdiv pärnakas: Ma kardan Vene võimu all elamist rohkem kui surma

Selle nädala lõpus plaanib German Barinov naasta Ukraina sõjarindele. Foto: Mailiis Ollino

Pärnakas German Barinovil on sugulasi nii Ukrainas kui Venemaal. Ennast peab ta venelaseks: ta käis venekeelses koolis ning enamik sõpruskonnastki on venelased. Kui ta kuulis, et meie idanaaber alustas ööl vastu 24. veebruari täiemahulist sissetungi Ukrainasse, valis Barinov Ukraina poole. 

Märtsis liitus ta Ukraina võõrleegioniga, kus sõdib palju vabatahtlikke kogu maailmast. 25aastasest mehest sai augustis esimene Eesti priitahtlik, kellele Ukraina president andis sõjas ülesnäidatud vapruse eest ordeni.

Barinov on sõjatandril juba kaks korda haavata saanud. Viimased paar nädalat on ta Eestis puhanud, et selle nädala lõpus taas rindele sõita.

Mis tundega lähete tagasi Ukrainasse?

Uhkusega – see on minu koht. Olen seal nii kaua kui võimalik või kuni sõda kestab.

Olete varem töötanud turvamehe ja abipolitseinikuna. Enne sõttaminekut elasite sootuks Austraalias, kus olite vetelpäästja. Tundub, et inimeste heaolu on teile esmatähtis.

Võib küll nii öelda. Hoolin inimestest ja tahan aidata, nii palju kui saan. Kui vaadata, mis praegu Ukrainas toimub, siis ukrainlased on ohvrid ja neid tuleb aidata.

Kuidas sündis märtsis otsus liituda Ukraina võõrleegioniga?

Kui ma uudistest nägin, et venelased ründavad tsiviilisikuid, külasid ... Mu lähedased elavad Kiievis ja nad rääkisid, mida Vene armee korda saatis. Ma ei saanud öösiti enam magadagi – tekkis tunne, et pean sinna minema ja aitama nii palju, kui vähegi saan. Austraaliast sõitsin otse Leetu ja sealt Poola, kust organiseeriti buss Ukrainasse.

Kuidas suhtusid sellesse teie lähedased?

Alguses ma isegi ei öelnud neile, et lähen sõtta. Tegin seda alles siis, kui olin juba Ukrainas. Esiti olid nad