Loodusvaatlus ⟩ Hea aeg vaadelda sabatihaseid

Sabatihane. Foto: Karl Adami

Esimene sügiskuu, mida võib pidada värvilise aja sissejuhatuseks, on nähtud. Kuigi siin-seal on taimed erksates toonides, seisab suurem värvideaeg viinakuus veel ees. Nii nagu pudenevad tuule ja vihma käes värvilised lehed, lahkuvad sulelisedki.

Heitlike ilmadega Eesti sügised-talved on siiski paljudele linnuliikidele soodsamad kui põhjamaa olud. Seega võõrustame lahkuvate ja läbirändavate lindude kõrval neidki, kes siia kliimapakku tulevad.

Sain mõne päeva viibida Põhja-Soomes, kus siin-seal olid lehed puudelt-põõsastelt läinud. Alles oli jäänud vaid kontrastne mustika-, sinika- ja Alpi leesika vaip, kuid peagi tuhmub seegi. Mõnel pool põhjas taandub lumi alles juunis, pea päev läbi särava päikese toel pulbitseb suvine elu ja sügis tuletab end meelde juba septembri alguses. Esimesed lumesajudki pole septembris haruldane nähtus. Meil on need üleminekud pisut sujuvamad, mis annab võimaluse end ümber häälestada. Mis sest, et viimastel aastakümnetel näivad aastaaegade piirid aina hägusemad.

Üks, mis tänavu sealsetel maastikel liikudes silma-kõrva hakkas, oli linnuvaikus. Puutumata ja mitmekesised maastikud peaksid veel praegugi võõrustama hulga rästaid, urvalinde, põhjavinte, siidisabu, kuid näis, et enamik neist oli noka juba lõuna poole seadnud. Mõne nädala eest õnnestus mul juba Eestis kuulda rändavaid urvalindude salku. Enamasti olen neid kraavipealsetel angervaksadel või jõeäärsetes lepasaludes kohanud septembri lõpus või oktoobri alguses.