“Mina olen Ott ja sina oled Ott”

Foto: Andres G. Adamson

Ükskõik, kas “Eurovisiooni” ja selle kohalikku versiooni ”Eesti laulu” pingsalt jälgitakse või ei, oma arvamus nii üritusest endast kui võiduloost on pea kõigil ja kõvahäälseid rahulolijaid leidub alati vähem kui kurtjaid-kirujaid, aga see käib asja juurde.

Kui “Eurovisiooni” lauluvõistluse eelvoor “Eesti lauluks” ümber kehastus ja otsekui oma elu hakkas elama, leidus idee vastaseid samuti enam kui pooldajaid. Nüüdseks on “Eesti laul” tublisti arenenud ja end õigustanud. Pelga eelvooru asemel on tegu mitmekülgse tele-show’ga, kuhu mahub nii huumorit kui võistlusväliseid muusikakavu.

Televiisorist “Eesti laulu” jälgides jäi mõnelgi hetkel mulje, et pigem on just võistluslaulud vahepaladeks või hingamispausideks sketšide ja filmimuusika uustöötluste vahel. Originaalsuselt, vaimukuselt ja sisukuselt kippusid Andrus Kiviräha kirjutatud ning Taavi Teplenkovi ja Tiit Suka esitatud õige eestlase otsingud ja Eesti filmiklassikast pärinevad palad saates domineerima.

Võistlusmoment muidugi säilis ja need, kellele laulud korda ei läinud, elasid kindlasti vähemalt häälte andmisele ja kokkulugemisele kaasa. Sport on sport.

“Eesti laulul” ülekaaluka võidu saavutanud ballaad “Kuula” Ott Leplandi esituses (autorid Lepland ja Aapo Ilves) on kena, tasakaalukas ja hingeline ning esitus suurepärane, kuid ega suuremat mõtet ole nii- või teistpidi juurelda, kuidas sellel Bakuus “Eurovisioonil” läheb. Ott ajab eesti asja eesti keeles ja sellest piisabki.

Pealegi on mõlema võistluse mõju üpris väike ja mällu jääb neist lõppkokkuvõttes vähe. Kas mäletate läinud aasta “Eesti laulu” või “Eurovisiooni” võidulugu või kus üleeuroopaline lauluvõistlus toimus?

Läheb “Kuulal” Aserbaidžaanis väga hästi, keskmiselt või halvasti, polegi nii väga oluline, sest Ott jääb Otiks ja “mina olen Ott ja sina oled Ott”.