Ave Laas ⟩ Kaugtööst on saanud uue aja norm

On ammu tõestatud, et looderdamise asemel kipuvad kaugtöötajad üle töötama. Foto: Marko Saarm

Kaugtöötamine on viimastel aastakümnetel muutunud populaarseks motivatsioonimeetmete osaks. Esmalt pakuti aja- ja kohapaindlikku tööd peamiselt IT-sektori töötajatele. See tähendab: tee, kus tahad ja millal tahad – peamine, et töö on tehtud. Koroonaaeg oli justkui kaugtöö võidukäik. Rahvas kadus kodukontoritesse ja hakkas rohkem iseenda tööd juhtima.

Realiseerus kõik see, millest kaugtöö pooldajad olid kaua rääkinud. Aga lisandus palju muudki, millele seni ei osatud tähelepanu pöörata.

Valikuvabadus või hoopis sundvariant?

Üsna kiiresti sai selgeks, et koroona tõttu kodukontoritesse pagemist ei saa nimetada tavaliseks kaugtööks. Valikuvabadust ju polnud, kuna surve kaugtöö kasuks otsustada tuli välistest teguritest. Pandeemiaga tekkis uus mõiste – vabatahtlikult sunduslik kaugtöö, sest organisatsioonidel polnudki muud võimalust kui rakendada kaugtööd, juhul kui nad soovisid edasi tegutseda.

Seadus ütleb, et kaugtööd saab teha ainult poolte kokkuleppel ja sundi siin olla ei saa. Paraku võib meid kõiki tabada olukord, kus tekib vajadus jääda kodukontorisse. Olgu see kas või pikaajaline terviseprobleem, sealhulgas taastumine raskest operatsioonist, või pereliikmete eest hoolitsemine.