Sõja eest pagenud psühholoog Lilli Kull: Kui pakute abi teistele, aitate iseennastki

Psühholoog ja terapeut Lilli Kull tunnistab, et tedagi on puudutanud ellujäänu süütunne. Ta ei suutnud alguses rõõmu tunda siinsest ilusast kontorist ja mugavusest. Ta tundis, et ta põgenes, ehkki pidanuks olema Ukrainas. Siin kaasmaalasi aidates annab ta aga oma panuse. Foto: Urmas Luik

Möödunud talvel jätkus uue hooga juba aastaid tagasi alguse saanud sõda: Ukrainat okupeerida kavatsevad Vene väed pöörasid miljonite inimeste elu pea peale. Miljonid ukrainlased läksid ohututesse riikidesse pakku, kümned tuhanded on jõudnud siiasamasse, väikesesse Eestisse.

Millal see lõpeb? Kes seda teab. Erand pole psühholoog ja terapeut Lilli Kull, kes aprillist on psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus aidanud Ukrainast pagenute hingehaavu lappida. Aga seda küsimust kuuleb ta oma kontoris põgenike suust kõige sagedamini. Õigupoolest ei oota temalt keegi sellele vastust. Kuid küsimata jätta ka ei saa.

Lilli Kulli nimi võib tema poole pöördunud eestlase esiti segadusse ajada. Just nagu on see hämmeldust tekitanud tuttavates või tema loengusse sattunud üliõpilastes, kel Lilliga Ukraina rannikulinnas Odessas kokkupuudet polnud.

”Olin alati Lilli Kull, kes seletas, et nimi on Lilli, topelt l-tähega. Kull, topelt l-iga. Seal öeldakse Lila. Mõnikord Lili,” räägib hingearst temalt vaimse tervise kuuga seoses intervjuud palunud ajakirjanikule muu jutu vahel.

Lilli poole pöörduv eestlane saabki üllatuse osaliseks, kui selgub, et hoolimata nimest ta Eesti keelt ei räägigi. Nimelt ongi Lilli pärit just Odessast. Eestiga seob teda aga eestlasest isa, kes paraku lahkus taevastele radadele enne, kui oma tütart näha sai. Nõnda jäi kunagi katki Lilli ema plaan Eestisse kolida. Aga sugulased on ikka siin ja nendega pole võõraks jäädud.

Praegu Pärnumaal elav ja töötav hingetohter ütleb, et tänu sidemetele oli temal erinevalt paljudest ülejäänud põgenikest juba enne siiatulekut elukoht teada.