/nginx/o/2019/08/13/12463502t1h0e7c.jpg)
/nginx/o/2022/10/22/14915920t1h90e4.jpg)
Kui Estonia seltsi juhatuse esimees Mart Mikk esimesel koroonakevadel tsiklimatkal Tori vallas Tori–Rütavere teel Pulli kiviaja asulakohta suunava pruuni sildi juures kinni pidas, et vanimat Eesti aladelt leitud asulapaika kaeda, vajus ta suu ammuli: turismiatraktsiooni ta eest ei leidnud, rääkimata mõnest infotahvlist või muust säärasest. Pärnu jõe ääres kaikus vaid naabrikoera haukumine.
Nähtust hämmingus, võttis Mikk kõne Pärnu muuseumisse, uurimaks, miks Eesti ajaloos niivõrd oluline paik pehmelt öeldes tagasihoidlik välja näeb.
Muuseumi kunsti- ja fotokogu hoidja Indrek Aija, kes juhtus toru võtma, raputas endale tuhka pähe ja pidi tunnistama, et helistaja jutus on iva. Küsimus jäi Aijatki kripeldama ja ta otsustas “telefonist kostnud tundmatu meeshääle” märkuse peale asja uurida Tori valla arendusnõunikult Kaire Ilusalt.
Valla ja muuseumi koostöös sündis idee tähistada Pulli asulakoht Levikivi peremehe Raul Randväli varust pärit suurte maakividega, millele saab kinnitada koha ajalugu ja 55 aasta taguseid väljakaevamisi tutvustavad infotahvlid. Kuna üle poole sajandi eest tuli muu hulgas päevavalgele koera hammas, otsustati ühele kivile panna istuma Pulli muinaskoera skulptuur.